Trükist on ilmunud 2014 aasta vennastekoguduse Vaimulike Loosungite raamat.

Osta saab kristlikest raamatupoodidest ja Endla tänava palvemajast. Hiidlastel on võimalik Loosungiraamatut soetada ka Pühalepa palvemajast või Lui Remmelga kaudu (5649 0254).

Eenok Haameri jutlus vennastekoguduse Endla palvemaja 17. aastapäeval

Jumala armastus ja osadus Pühas Vaimus olgu meie kõikidega!

Me tähistame Endla tänava palvemaja 17. aastapäeva. See on märkimisväärne. See ei ole pisikese tähendusega, et vennastekogudus sai taastatud ja Endla tänavale sündis palvemaja.

Mul on südames lugeda tänase kuulutuse aluseks Jumala Sõna 1 Jh 1:5-7

Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kõigest patust.

Küsin alguses ühe küsimuse, mille üle peaksime järele mõtlema.

Kui palju me üldse mõtleme sellele, milline tähendus on meie sõnadel ja tegudel nüüd ja igavikus?

Selle jutluse algus on pärit Tartu öölaulupeolt. Läksime Ehaga, et osa saada sellest ja rahvast oli ilmatuma palju. Mõtlesin seal, et kõige tähtsam kogemus sellest laulupeost on, et Eesti rahvast on nii palju. Ja küsisin siis endamisi: „Jumal, mida Sa tahad mulle siin õpetada?“ Mul oli seal palju tuttavaid ja omapäraseid kohtumisi. Mu endised leerilapsed küsisid, millal saaks lapsi ristida. Kummaline paik selliseks küsimiseks.  Mõningatega rääkisin ja meil oli hea osadus isekeskis.

Järgmine päev oli imepärane. Küsisin endalt, kas see oli ikka öölaulupidude aeg, kust meie vabadus sai tõuke. Äkki mulle meenus mu isa, kes 1948. aastal Patarei vanglas olles hakkas kambris teistele vangidele õpetama seda laulu:

Valgus pea võidab pimeduse, õnneaeg järgneb pisaraile, mure sul muutub hõiskamiseks, okastest rada õndsuse teeks. See oli tema viimane laulutõlge enne vangistamist.

Kujutate ette, vangid õppisid selle laulu ära. Aga kaua ei lastud neil laulda. Vangla ülemad tulid sisse ja küsisid kurjalt, et kes siin laulab. Ta ei saanud ju vastata, et meie laulame, see oleks olnud grupiviisiline vastuhakk ja lisanud vangisoleku aega. Sellepärast ta ütles: „Mina laulan“ ja seletas sinna juurde, et Paulus ja Siilas laulsid vangis olles, et mitte meelt heita. Mina olen vangis ja laulan, et mitte meelt ära heita. Varsti viidi ta teise kambrisse. Seal hakkas ta jälle neile laulu õpetama. Nii käis ta läbi palju kambreid, õpetades neile üht lootuse laulu. Lõpuks saadeti ta kambrisse, kus olid mõrtsukad. Nende keel oli teine ja enam ei saanud ta neile seda laulu õpetada. Aga ta kuulutas neile Jumala sõna. Ja kui ta vangitappi viidi, siis selle kambri ataman ütles, et kui me ühte laagrisse satume ja kui keegi sinu külge sõrme pistab, siis ära tapan. See oli tema meelest kõige kangem lugupidamine.

Tuli meelde üks naine, kes tuli kunagi 1960-ndatel aastatel vist, Tarvastusse. Ta oli 1958 a. olnud poliitilise vangina Patarei vanglas ja seal lauldi veel laulu „Valgus pea võidab pimeduse“.

Vabaks laulmine on saanud ammu enne öölaulupidusid oma alguse ja minu isa on, tänu Jumalale, tohtinud olla üks neist lauljatest kui ta õpetas vangidele lootuse laulu. Sellel on igaviku tähendus. Sellepärast ma teile täna sellise küsimuse esitasingi, milline on meie sõnade ja tegude tähendus siin ja igavikus. Kas me ütleksime või teeksime midagi oma elus teisiti, kui me enne mõtleksime sellele ja küsiksime endalt kas meie sõnadel ja tegudel on ka igavikus tähendus? Või tõesti tajume  tulevikku ainult teoreetiliselt, et oleme kuulnud, et taevas peab olema ja ükskord me inimesed peaks sinna pärale jõuame.

Mul oli hiljuti eriline elamus, mu juurde tuli noor mees, et saaks ristitud ja leeritatud.  Ta oli juba jõudnud doktori kraadini geneetika alal. Rääkisime ususaladustest ja kui ma olin talle jutustanud Jeesuse Kristuse ristisurmast meie eest, Tema ülestõusmisest ja igavesest elust, siis korraga ta tunnistas, et seni nagu üksikud pusle tükid olid äkitselt paika läinud. Ta oli mulle juba enne öelnud, et ta on täiesti veendunud, et elu pärast surma on olemas. Aga nüüd hakkas ta tajuma tervikut. Jeesuse ristisurm on igavikulise tähendusega.

Kas me tõesti tajume seda tulevikku, et siinsed sõnad ja teod edasi elavad? Kas teame, et see, mis meist järele jääb, hakkab ka igavikus välja paistma?

Korraga tuleb mure. Äkki peame siis punastama, häbenema, kui igavikus sellele otsa vaatame, mida me selles maailmas oleme teinud,. Mulle on tähtsaks saanud, et võiksin elada nõnda, et ma ükskord igavikus ei peaks häbenema selle pärast, mis ma kunagi ütelnud või mõtelnud olen. Ma ei taha ükskord häbeneda, sest siis pole võimalik enam mitte midagi parandada.

Mis takistab mind täna abi vastu võtmast? Kas on midagi, mis takistab?

Mis on kaasaja kõige suuremaid probleeme? Ütlete, et kasvajad. Aga ma ütlen teile  -  stress on kaasaja suurim probleem. Enesele märkamatult oleme stressis. See on tänapäeva kõige tõsisem haigus. Inimesed muutuvad jõuetuks, väsivad ära. Otsitakse abi vitamiinidest, ravimitest ja sensitiividelt. Tõenäoliselt on olemas jõuetuks tegevaid haigusi, aga meie mureks on salakaval stress. Korraga ma küsin ise endalt, kas stress minus on ka patt? Ma olen mõtelnud tavaliselt, et mingid teod on patt, aga stress? Vastan väga arglikult – vist küll. Selle kohta üteldakse: oi, see on patu tagajärg. Nii et ikkagi patuga seotud. See on midagi sellist, mille vastu võitlemiseks oleme ise liiga võimetud. Stressis olles ei suudeta oma olukorda analüüsida ja õigesti hinnata.

Olen näinud inimesi, kes on sügavas stressis. Nad ei taha seda tunnistada. Neid suunatakse siis arsti juurde. Nad ütlevad, et nendel pole mitte midagi viga. Aga tegelikult on nad jõuetud. Siin on see koht, kus me vajamegi Jeesust Kristust. Ei ole sellest kasu, kui meile öeldakse, mõtle positiivselt, naerata, ära muretse. Kas see on mõnda aidanud? Ma kahtlen. Naeratus tuleb hinge ja suule ainult vabanenud lastel, ka stressist vabanenud lastel.

Olen täna väga ränka läbi elanud hommikul Mustvee kirikus. Üks noor naine istus pingis, pea alla painutatud. Ma ei tundnud teda esialgu ära. Aasta tagasi ma ristisin ja leeritasin tema. Ta ema tuli käärkambrisse ja küsis, kas täna on armulaud? Ma ütlesin: „Jah, kui sa soovid, siis on täna kindlasti armulaud“. See noor inimene ei jaksanud liturgia ajal püsti tõusta. Kui tuli armulauale tulek ja ta pingist välja tuli, siis ta pidi kukkuma. Siimon läks teda toetama. Ema ühelt poolt ja Siimon teiselt poolt toetasid teda. Ma mõistsin, et ainult Jeesus võib seda inimest aidata. Olen ta looga tuttav. Mõni aeg tagasi tuli ta ema minu juurde, oli meeleheitel. Ta oli 80 % töövõimetu arstide hinnangul, korduvalt olnud psühhoneuroloogia haiglas. Ütles, et ravi ega elektrišokid ei ole teda aidanud, ta kardab neid meeleheitlikult. „Ma tahan vabaks saada!“

Algas suur võitlus tema pärast ja Kristus oli võitja. Nüüd on ta tütrel samad haigusnähtused. Aga kui see tütar oli armulaua vastu võtnud, siis ta tõstis pea üles ja jaksas.

„Jeesus, ainult Sina suudad, Sinu ihu ja Sinu veri teeb ta tugevaks ja vabastab ta kõigest rõhumisest“.

Kui jumalateenistus lõppes, astus ta ise ja keegi ei pidanud teda toetama. Jätan kogudusega alati kättpidi jumalaga. Kallistasin teda ja ütlesin, et ainult Jeesus suudab teda aidata.

Siin ma siis inimesena olen! Häbenen tunnistada, et minuga on midagi korrast ära. Mingi stress, mis põhjustab väsimuse. Teen naeratuse näole, aga kui sageli on see tehtud naeratus. Hing on ometi haige. Kas oled tundnud seda, et su hing on mõnikord haige ka siis, kui sa väliselt suudad naeratada? Kui palge ära pöörad, siis see naeratus kaob. Olen ikka küsinud, mis on mul viga, et rõõmu pole piisavalt ja loomulik hoiak on sageli õlad längus otsekui koorma all.

Ma küsin sinult, kas sinu hing ei ole haige? Kas võid praegu Jumala ees öelda, et mu hing ei ole haige? Ja mitte midagi ei jää kripeldama? See, kui me hing on haige, on tihti saladus, mida me ei julge avaldada. Ent Jeesus näeb ju. Tema ees me ei saa kavaldada ja Temal on meelevald muuta sinu olukord. Tema vere hind vabastab. Lugesin tänast loosungiraamatu 3. teksti eriti rõhutades: „Jeesus aita, et ka mind lunastaks Su vere hind“.

Meil ei ole muud võimalust. Jeesuse veri lunastab. Ta ei saa meid aidata, kui mina, kui sina ei palu seda Temalt. Kui sa ei anna enese lunastamiseks Talle meelevalda. Alles siis saad välja tulla sellest kohutavast august, kui Tema sind lunastab.

Olen küsinud, millal tuleb muutus meie rahva ellu? Muutus algab aga sealt, kui ristiinimesed hakkavad muutuma. Kas mina ka? Kas sina ka?

Ärgu keegi saagu pahaseks, mida sa ometi räägid? Me oleme ju kõik usklikud inimesed. Meiega on kõik korras!

Ega ma asjata pannud teie ette küsimuse, kui palju me mõtleme sellele, kui palju on tähendust meie sõnadel ja tegudel igavikus.

Tuleb ehmatus peale. Me oleme usklikud inimesed, aga kus on usu vägi, kus on seda väge näha? Kui Jeesus rääkis, siis Tema sõnadel oli vägi, mis inimesi puudutas. Mõtelgem Samaaria naisele Sühhari kaevu ääres ja paljudele teistele juhtudele. See vägi ilmnes ka Jeesuse jüngritel ja Paulusel ja on olnud läbi aegade mitmetel Sõna kuulutajatel. Aga kas see vägi võiks avalduda ka täna meie kaudu?

Nüüd läheme siit ära ja ütleme, jah, me kuulsime Jumala Sõna. Kas sellega on kriips alla tõmmatud? Ei ole.

See on pannud mind järele mõtlema ja seepärast olen suure mure ja südamevaluga siia tulnud. Lugesin – Jeesuse veri on puhastanud meid kõigest patust. Oi, kuidas ma tahaksin puhtaks saada! Kas teist keegi on täiesti puhas? Siis tõstke käsi üles ja ütelge, ma olen täiesti puhas, minuga on kõik täiesti korras.

Kui te seisate, siis vaadake et te ei lange. Jumala palge ees oleme kõik ühesugused. Seepärast palume: „Jeesus aita, et ka mind lunastaks su vere hind!“

Palve: Armas Jeesus! Me täname Sind, et Sa meid kõiki näed. Me oleme kõik erisugused ja võib olla oleme mõtelnud, et oleme väga pühad ja väga head inimesed. Täna oled sa meid kõiki ühesuguseks teinud. Meist igaüks vajab, et Sinu lunastus Su valatud vere kaudu meilegi osaks saab. Siin me oleme. Anna meile me patud andeks ja meie stress, millest me mitte kuidagi moodi inimlikult üle ei saa. Ainult Sina suudad selle meilt võtta ja anda meie südamesse sellise rõõmu, mis meist välja hakkab pulbitsema. Et inimesed, kes meiega kokku puutuvad, küsivad siiralt: „Rääkige meile, kuidas te saate nii rõõmsad olla selles masendavas maailmas?“ Jeesus, anna et me oleksime valmis tunnistust andma Sinu väest, mille osaliseks meist igaüks on saanud!

 Aamen. 

25. augustil 2013.a.

Marek Roots`i jutlus 18.08.2013 Endla palvelas

Jagan neid mõtteid, mis on tänaseks pühapäevaks kirja pandud Markuse evangeeliumi 8. peatükis salmides 22-26.

Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks.
Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: „Kas sa näed midagi?” Pime vaatas üles ja ütles: „Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.”  Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti. Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: „Ära mine külasse!”

Selle kirjakoha tegevuspaik on Betsaida, mis asub Galilea järve idakaldal, Jordani jõe suudmes. Jh järgi oli see kal1uriküla (aramea: kalapüügi maja) jüngrite Peetruse, Andrease ja Filippuse kodukoht ja nad olid ju kalurid. Kas seal toimus ka nende jüngrite kutsumine, seda me ei tea. Mt ja Lk järgi sõitles Jeesus Betsaidat sealsete elanike uskmatuse ja ükskõiksuse pärast, võrreldes neid paganlike linnade Tüürose ja Siidoniga. Ta ütleb, et kui need linnad oleksid kuulnud evangeeliumi ja näinud, mida Tema tegi, küllap nemad oleksid hakanud uskuma.

Siiski toimub Betsaidas, täpsemalt selle lähistel, imeline sündmus. Tulevad inimesed pimedaga, uskudes, et Jeesus saab aidata. Pole nimetatud, kust need inimesed tulid, aga nad uskusid, et Jeesus võib nende lähedast aidata. Nad otsivad Jeesuse üles ja soovivad, et Jeesus puudutaks pimedat. Sõna „puudutama“esineb sünoptilistes evangeeliumites ligi 30 korral – reeglina seoses Jeesusest lähtuva tervendava väega. Jeesus puudutab ja Teda puudutatakse (nt veritõbise naise lugu) ning see puudutus muudab inimese elu. Ent oli vaja ühte võtit, et pääseda selle abistava väe juurde. Jeesuse vägi aitab, kui inimene läheneb Jeesusele uskudes. Tema saab aidata! Jeesus aitab, Ta hoolib! Temas on VÄGI.

Kas pimedal endal oli usku? Me ei tea. Küll oli aga usk tema toojatel. Kas ja kuidas võib teiste usk meid aidata? (näiteid evangeeliumides on teisigi). See on huvitav küsimus. Martin Luther oma Palveraamatus, II lk 135 tõdeb: „Minu ligimese usk ei saa mind õndsaks teha, kuid see võib aidata mul jõuda isikliku usuotsuseni“.

Jumalal ei ole lapselapsi. Järelikult ei saa olla nii, et vanaema usub, lapselaps ei usu ja saab vanaema usust õndsaks. Kellegi teise usk ei saa mind õndsaks teha. Iga inimene peab seisma Jumala ees ja vastama Jumalale.

Väga eluline näide on laste ristimine. Vaimulikud suhtlevad inimestega ja peavad tihti vastama küsimusele, miks ma pean ise saama ristitud, ma tahan lihtsalt oma last ristida.  Nii on  ka ristivanemate puhul. Me teame seda last ja teeme ära, miks ma pean olema ristitud. Siin on alati tarvilik meil kristlastel öelda, et see on vajalik, kuna  ma oma isikliku usuga ja eeskujuga saan juhtida seda last ühel päeval Jeesuse juurde, et talle on vaja seda vundamenti, millele tema otsus siis rajaneb. Selle vundamendi loomine on vähemalt osaliselt vanemate ja ristivanemate meelevallas. Niisuguse ülesande on Jumal andnud ja küllap siis ka oma õnnistuse.

Pime tervenes füüsilisest hädast toojate (lähedaste) usu tõttu. Nüüd aga tuli tal endal otsustada, kas uskuda Jeesusesse või mitte? Talle oli antud nüüd võimalus ka isiklikult uskuda.

Mk 8 pt lugu on tervendamislugude hulgas ainulaadne, kus abi ei saabu ühekorraga: paranemine toimub järk-järgult. Algul näeb haige midagi, siis aga juba selgelt. Selles on allegooriliselt nähtud inimese usuelu loomulikku arengut, mis liigub üha suurema selguse poole. Kogu elu toimub õppimine. Enamgi veel: K. Ware (lk 138) tunnistab, et inimese liikumine Jumala poole on igavene. Oleme küll täielikult jumalalapsed, kuid samas avastame Isast üha uut.

Mis edasi?

Kas ihuliku nägemise tagasisaamine on kogu Jeesuse vastus abivajajale? Tänapäeva meditsiin teeb samuti imet. Nii võiks Jeesuse rahulikult kõrvale jätta. Kas Temal on anda siiski midagi enamat? Meil tuleb Jeesuse tegevus asetada hoopis laiemasse perspektiivi. Jeesus ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Jh 8:12). Ihulike silmade avanemine on viimselt üksnes sümbol sellest, mis peab toimuma inimese südames.  Jeesus tahab meid juhatada Jumala nägemisele südamesilmadega.

Juba järgmises peatükis (Mk 9:47) ütleb Jeesus: „Kui su silm ajab sind patustama, kisu ta välja! Sul on parem minna ühe silmaga Jumala riiki, kui kahe silmaga olla visatud põrgusse.“

Me teame, et nägemisvõime võib osutuda väga kahetsusväärseks. Mitte kõik, mida inimene elu jooksul näeb, ei tee teda õnnelikuks. Kas pole nii, et vahel küsime, miks ma nägin seda, mida ma nägin. On palju seda, mis rõhub, vaevab mind ja võib elu hukutada.

Jeesus saadab tervenenu ära, keelates tal Betsaidasse tagasi minna. Miks? Tervenenu oli oodanud elu muutust. Haige on ühiskonnast kõrvale jäetud, ta on teisejärguline. Esmapilgul oli Jeesus lihtsalt pimedale tagasi andnud inimväärikuse, too võis nüüd minna tagasi „normaalsesse ellu“. Mõnikord kohtame neid, kes mõnest raskest olukorrast pääsenuna ütlevad: tol päeval ma sündisin uuesti! Mulle anti uus võimalus!

Milleks siis „uut elu“ kasutada? Jeesuse vastus on ühene: selleks, et saada nüüd jumalalapseks. Ära mine tagasi Betsaidasse, sinna uskmatusse linna, kus inimesed mõnda aega ohhetavad  ja ahhetavad ning lähevad siis uusi imesid otsima. Jeesuse mõte oli, et mine ja mõtle järele, mis sinuga juhtus ja kuidas sa seda uut võimalust nüüd õigesti kasutad, nii et see oleks Jumalale meelepärane.

Soovin, et meil kõigil oleksid elavad märgid Jumala lähedalolust, et võime siira südamega öelda: ka meid on Jumal aidanud, on sirutanud välja oma abikäe, meid tervendanud, päästnud, andnud me südamesse rõõmu ja rahu. Samal ajal, et me ei unustaks, et iga hetk meie elus on väärtuslik ja et me ei lükkaks olulisi otsuseid edasi. Et meie lapsed ja lapselapsed võiksid jõuda ühel päeval selle ISIKLIKU  USUNI!     

Aamen

 Endla palvemaja aastapäevalised

Endla palvemaja aastapäev

Pühapäeval, 25. augustil 2013.a. algusega kell 17.00 toimub vennastekoguduse Endla palvemaja 17. aastapäeva pidulik kuulutustund. Ootame rohket osavõttu.

Vk Eestseisus

Eesti Evangeelse Vennastekoguduse õdede väljasõit 3. 08. 2013

Planeerisime väljasõidu 3. augustile lootuses, et ilm on veel suviselt soe ja et kõigil osalejatel tuleb meeldejääv päev. Ilm oli tõesti fantastiline ja nurisemiseks põhjust ei leidnud isegi seda otsides. 

 

      Seltskond kujunes 12-liikmeliseks ja reisi eesmärgiks oli õdedega  koos aega veeta, külastades Anija mõisa, Harju-Jaani kirikut ja lõpuks vend Lev Lekarkini kodu.

      Esimene peatuspaik oligi Anija mõis, mille juures Lev meid juba ootas. Tänu Anija mõisas töötavale raamatukogu hoidjale Pille Kullale, kes on ka Harju-Jaani koguduse liige, saime võrratu ekskursiooni osaliseks. Tutvusime mõisas asetseva koduloo toaga, nautisime sealse ateljeepoe väljapanekut, saime ülevaate mõisa minevikust ja olevikust.

      Edasi sõitsime Harju-Jaani kiriku juurde, kus Maarika Lekarkin oli valmistanud oivalise lõunasöögi.

Tänades Jumalat toidu ja hea perenaise eest liikusime edasi kunagise Raasikul asuva Haljava vennastekoguduse palvemaja asupaika. Palvemajast ei ole kahjuks midagi säilinud. Kohalik koguduse liige Ilse Tudre rääkis põhjalikult palvemaja tegutsemise aegadest ja rahvast, kes seal koos käisid. Palvela asupaigas laulsime koos mõned laulud, tänasime Jumalat armu eest, mida Ta meie esivanematele on osutanud ja suundusime tagasi kirikusse, kus saime veel üheskoos laulda ja kuulda ülevaadet Harju-Jaani kiriku ajaloost.

      Huvitav fakt, mis ilmselt kõigile meelde jäi, oli seotud korjanduskastiga: tõeliselt suur kast lukustati 4 lukuga ja võtmed anti nelja ustava mehe kätte. Rahale juurdepääs oli ainult neil neljal mehel üheaegselt. Ei tea, kas annetused olid siis nii suured....

      Enne Raasikult ärasõitmist pakkusid perenaised veel kohvi ning kringlit. Reisi viimane meeldiv peatuspaik oli Arukülas Maarika ja Levi kodus. Lugesime lühikesi piiblitsitaate, et üksteise usku üles õhutada ja julgete ning rõõmsatena teele asuda.

Suur tänu Levile ja kogu ta perele, kes olid palju panustanud meie reisi kordaminekuks! Tänu kõigile osalejatele, kes leplikult ja rõõmsameelselt kogu teekonna kaasa tegid ja üle kõige tänu Jumalale, kes on meid õnnistanud õdede-vendadega, kallite sõpradega ja kõigega, mida igapäevaseks eluks nii väga vajame!

Õde  Maie Takel

Pühapäevakoolide laager 2013 „ Jumal vajab sind!?“  toimus sellel aastal Pühalepa palvemajas ja teisel päeval Saarnaki laiul. Kokku oli laagrilisi 48. Selle aasta eripäraks oli korraldajate rohkus. Abilistena olid laagris Soome rootslased noorte misjonist. Külaliste korraldada jäid sportlikud üritused, mängud ja hommikupalvus. Lõkkeõhtul nägime nende esituses kahte draamat ja õppisime liigutustega laule. Laulutunnid viis läbi Katrin Kõllo Rannamõisa kogudusest, kes on hiidlasi ka eelnevatel suvedel laulma õpetanud. Kui veel külalistest rääkida siis vanemate laste piiblitunni õpetaja oli Hiiumaal Aare Vilu Tartust.

Mitmed tegevused olid laagris kahes või kolmes grupis: koolieelikutega tegeles Karina Käär ja vanematega Triinu Pihel. 10 + rühmal olid eraldi piiblitunnid ja meisterdamine koos Marko Martiniga.

Teise päeva hommikul sõitsime Salinõmme sadamasse ja sealt üle peegelsileda vee Saarnaki laiule. Laiul saime kasutada perekond Saarnaki uut kalurionni, kus valmistasime laagritoidu. Peale saabumist läksime kohe laiuga tutvuma. Kõrgete kadakate ja liigirikka lehtpõõsastiku keskele on rajatud matkateed, mis viivad laiu erinevatesse osadesse. Meie suundusime Saarnaki laiu elumajade juurde. Pikk tee, tuulevaikus ja kõrvetav päikene muutsid rännaku üsnagi raskeks. Hoonete juurde jõudes tutvusime restaureeritud tuulikuga ja kustutasime janu. Tagasiteel oli võimalik põigata veel Pärna ränga juurde ja seal üle vee Hiiumaad ja Pühalepa kiriku torni imetleda.

Laiupäev jätkus ujumisega, piiblitundide, laulmise ja mängudega. Aeg lendas kiiresti. Kuigi oleks meeleldi veelgi selle saare rahusse jäänud, kogunesime laagri lõpetamisele. Nii eelmise päeva õhtupalve, kui laagri lõpupalve pidas õp. Hüllo Kristjan  Simson. Palvustel oli kõigil võimalik harjutada psalmi laulmist, mida ka hoolega tehti.

Suur tänu kõigile, kes laagri korraldamisele kaasa aitasid. Peale eelpool nimetatuteveel Piretile, Triinule ja Virvele, kes toidu valmistasid ja piltnikele, tänu kellele võime neid ilusaid päevi paremini meenutada.

L.R.

Palju toredaid laagripilte Kääridelt ja Kõllodelt.

 

LASTELAAGER PÜHALEPA – SAARNAKI 2013

Päevakava laagris:

JUMAL VAJAB SIND?!

Esmaspäev 5.08

11 00  …. 12 00  Saabumine, telkide püstitamine

12 00 …. 12 45 Tutvumine, avapalve

13 00 …. 14 00 Sportlikud tegevused

14 00 …. 14 30 Lõuna

14 30 …. 15 15 Piiblitund

15 15 …. 16 00 Laulmine

16 00 …. 17 00 Meisterdamine

17 00 …. 18 00 Töö + lõkke ettevalmistamine

18 00 …. 18 45 Laulmine

19 00 …. 19 30 Õhtusöök

20 30 …. 21 30 Lõkkeõhtu

21 30 Õhtupalvus

22 30 Öörahu

Teisipäev 6.08

7 00  Äratus + laagri kokkupanek

8 00  Hommikupalve

8 30  Hommikusöök

9 00  Sõit sadamasse

9 30 Väljasõit Salinõmme sadamast Saarnakile

10 00 …. 13 00 Matk + ujumine

13 00 … 13 45 Lõuna

14 00 …. 14 45 Piiblitund

15 00 … 15 45 Laulmine

16 00 …. 17 00 Mängud

17 00   Söömine  + laagri lõpetamine+ pildistamine

18 00  Lahkumine Salinõmme ja sealt koju.

Ööbimine telkides, soovi korral palvemaja põrandal.

Tingimata kaasa võtta: magamiseks vajalik, toidunõud, vee -ja tuulekindel riietus, matkamiseks sobivad jalanõud, hambahari, käterätik jmt, ujumisriided