Jagan neid mõtteid, mis on
tänaseks pühapäevaks kirja pandud Markuse evangeeliumi 8. peatükis salmides
22-26.
Ja nad tulid Betsaidasse ja Jeesuse juurde toodi pime ja paluti, et Jeesus teda puudutaks.
Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: „Kas sa näed midagi?” Pime vaatas üles ja ütles: „Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.” Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti. Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: „Ära mine külasse!”
Ja Jeesus haaras kinni pimeda käest, viis ta külast välja ja sülitas ta silmadesse, pani käed ta peale ja küsis temalt: „Kas sa näed midagi?” Pime vaatas üles ja ütles: „Ma näen inimesi, sest ma märkan neid nagu puid kõndimas.” Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti. Ja Jeesus saatis ta koju, öeldes: „Ära mine külasse!”
Selle kirjakoha tegevuspaik on
Betsaida, mis asub Galilea järve idakaldal, Jordani jõe suudmes. Jh järgi oli
see kal1uriküla (aramea: kalapüügi maja) jüngrite Peetruse, Andrease ja Filippuse kodukoht
ja nad olid ju kalurid. Kas seal toimus ka nende jüngrite kutsumine, seda me ei
tea. Mt ja Lk järgi sõitles Jeesus Betsaidat sealsete elanike uskmatuse ja
ükskõiksuse pärast, võrreldes neid paganlike linnade Tüürose ja Siidoniga. Ta
ütleb, et kui need linnad oleksid kuulnud evangeeliumi ja näinud, mida Tema
tegi, küllap nemad oleksid hakanud uskuma.
Siiski toimub Betsaidas,
täpsemalt selle lähistel, imeline sündmus. Tulevad inimesed pimedaga, uskudes, et Jeesus saab
aidata. Pole nimetatud, kust need inimesed tulid, aga nad uskusid, et Jeesus
võib nende lähedast aidata. Nad otsivad Jeesuse üles ja soovivad, et Jeesus puudutaks pimedat. Sõna „puudutama“esineb
sünoptilistes evangeeliumites ligi 30 korral – reeglina seoses Jeesusest
lähtuva tervendava väega. Jeesus
puudutab ja Teda puudutatakse (nt veritõbise naise lugu) ning see puudutus
muudab inimese elu. Ent oli vaja ühte võtit, et pääseda selle abistava väe
juurde. Jeesuse vägi aitab, kui inimene läheneb Jeesusele uskudes. Tema saab aidata! Jeesus aitab, Ta hoolib! Temas on VÄGI.
Kas pimedal endal oli usku? Me ei
tea. Küll oli aga usk tema toojatel. Kas ja kuidas võib teiste usk meid aidata?
(näiteid evangeeliumides on teisigi). See on huvitav küsimus. Martin Luther oma
Palveraamatus, II lk 135 tõdeb: „Minu ligimese usk ei saa mind õndsaks teha,
kuid see võib aidata mul jõuda isikliku usuotsuseni“.
Jumalal ei ole lapselapsi.
Järelikult ei saa olla nii, et vanaema usub, lapselaps ei usu ja saab vanaema
usust õndsaks. Kellegi teise usk ei saa mind õndsaks teha. Iga inimene peab
seisma Jumala ees ja vastama Jumalale.
Väga eluline näide on laste
ristimine. Vaimulikud suhtlevad inimestega ja peavad tihti vastama küsimusele,
miks ma pean ise saama ristitud, ma tahan lihtsalt oma last ristida. Nii on ka ristivanemate puhul. Me teame seda last ja
teeme ära, miks ma pean olema ristitud. Siin on alati tarvilik meil kristlastel
öelda, et see on vajalik, kuna ma oma
isikliku usuga ja eeskujuga saan juhtida seda last ühel päeval Jeesuse juurde, et
talle on vaja seda vundamenti, millele tema otsus siis rajaneb. Selle vundamendi
loomine on vähemalt osaliselt vanemate ja ristivanemate meelevallas. Niisuguse
ülesande on Jumal andnud ja küllap siis ka oma õnnistuse.
Pime tervenes füüsilisest hädast
toojate (lähedaste) usu tõttu. Nüüd aga tuli tal endal otsustada, kas uskuda
Jeesusesse või mitte? Talle oli antud nüüd võimalus ka isiklikult uskuda.
Mk 8 pt lugu on tervendamislugude
hulgas ainulaadne, kus abi ei saabu ühekorraga: paranemine toimub järk-järgult. Algul näeb haige midagi, siis aga juba selgelt. Selles on
allegooriliselt nähtud inimese usuelu loomulikku arengut, mis liigub üha
suurema selguse poole. Kogu elu toimub õppimine. Enamgi veel: K. Ware (lk 138)
tunnistab, et inimese liikumine Jumala poole on igavene. Oleme küll täielikult jumalalapsed, kuid samas avastame Isast
üha uut.
Mis edasi?
Kas ihuliku nägemise
tagasisaamine on kogu Jeesuse vastus abivajajale? Tänapäeva meditsiin teeb
samuti imet. Nii võiks Jeesuse rahulikult kõrvale jätta. Kas Temal on anda
siiski midagi enamat? Meil tuleb Jeesuse tegevus asetada hoopis laiemasse
perspektiivi. Jeesus ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle,
ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Jh 8:12). Ihulike silmade
avanemine on viimselt üksnes sümbol sellest, mis peab toimuma inimese südames. Jeesus tahab meid juhatada Jumala nägemisele südamesilmadega.
Juba järgmises peatükis (Mk 9:47)
ütleb Jeesus: „Kui su silm ajab sind patustama, kisu ta välja! Sul on parem minna ühe
silmaga Jumala riiki, kui kahe silmaga olla visatud põrgusse.“
Me teame, et nägemisvõime võib
osutuda väga kahetsusväärseks. Mitte kõik, mida inimene elu jooksul näeb, ei
tee teda õnnelikuks. Kas pole nii, et vahel küsime, miks ma nägin seda, mida ma
nägin. On palju seda, mis rõhub, vaevab mind ja võib elu hukutada.
Jeesus saadab tervenenu ära,
keelates tal Betsaidasse tagasi minna. Miks? Tervenenu oli oodanud elu muutust.
Haige on ühiskonnast kõrvale jäetud, ta on teisejärguline. Esmapilgul oli
Jeesus lihtsalt pimedale tagasi andnud inimväärikuse, too võis nüüd minna
tagasi „normaalsesse ellu“. Mõnikord kohtame neid, kes mõnest raskest
olukorrast pääsenuna ütlevad: tol päeval ma sündisin uuesti! Mulle anti uus
võimalus!
Milleks siis „uut elu“ kasutada?
Jeesuse vastus on ühene: selleks, et
saada nüüd jumalalapseks. Ära mine tagasi Betsaidasse, sinna uskmatusse
linna, kus inimesed mõnda aega ohhetavad
ja ahhetavad ning lähevad siis uusi imesid otsima. Jeesuse mõte oli, et
mine ja mõtle järele, mis sinuga juhtus ja kuidas sa seda uut võimalust nüüd
õigesti kasutad, nii et see oleks Jumalale meelepärane.
Soovin, et meil kõigil oleksid
elavad märgid Jumala lähedalolust, et võime siira südamega öelda: ka meid on
Jumal aidanud, on sirutanud välja oma abikäe, meid tervendanud, päästnud,
andnud me südamesse rõõmu ja rahu. Samal ajal, et me ei unustaks, et iga hetk
meie elus on väärtuslik ja et me ei lükkaks olulisi otsuseid edasi. Et meie
lapsed ja lapselapsed võiksid jõuda ühel päeval selle ISIKLIKU USUNI!
Aamen
Endla palvemaja aastapäevalised
