Vennastekogudus Lätis 1918- 1940

19. saj  teisel poolel kaotas vennastekogudus mitmetel erinevatel välistel ja sisemistel põhjustel oma domineeriva rolli Liivimaa ühiskondliku elu sotsiaalses ja usulises elus lätlaste hulgas Liivimaal. Sellega seoses muutus ka koguduse identiteedi aktsent  – äratusliikumisest sai religioosne ühendus, kes toetub  traditsioonile. Vennastekogudus Lätis ei olnud organiseerunud ühenduseks kindla keskuse ja juhtimisega. Üksikud kogudused olid praktiliselt iseseisvad ja töötasid paikkonnas väljakujunenud traditsioonile. Enne I maailmasõda oli Liivimaal 150 palvemaja. Töö toimus neist vähemalt pooltes. Sõda pillutas rahva laiali. Arvatakse, et ca miljon lätlast lahkus oma kodudest. Sõja käigus hävines umber 2/3 palvemajadest kas täielikult või olid nad tugevate purustustega.

Peale sõdasid ja iseseisva riigi loomist 1918. aastal jätkus töö 50 palvemajas. Palvemajad olid iseseisvad, ilma keskse juhtimiseta. Töö toetus kohalikule vennaste traditsioonile ja ilmikjutlustajate autoriteedile. Enamik jutlustajatest olid auväärses eas, palvemajade hooned olid ajalooliselt väljakujunenult juriidiliselt eraomanduses. See ei seganud palvemajade tööd sugugi, kuna see oli samuti traditsiooni osa.

Arvandmete hulk iseseisvusaja alguse vennastekoguduse kohta on väga puudulik. Arvatakse, et vennastekogudusel oli iseseisvusajal 3000 liiget. Kui võtame aluseks, et sõdadevahelisel perioodil oli Lätis 50 palvemaja siis võib see liikmete arv tõenäoline olla. Kuigi kogudusel on pikk ajalugu ei olnud ta kunagi juriidiline isik, tegutsedes kõik need aastad mitteametlikult.

Algatus ühise Läti vennastekoguduse moodustamiseks tuli Riia vennastekogudusest. Ka siis ei olnud peapõhjuseks mitte organisatsiooni loomine, vaid hoopis Riia palvemaja mured. Kogu sõdade aja oli töö Riia koguduses  siiski jätkunud. Neil oli oma palvemaja Riia vanalinnas (Kaleju iela 8). Sõja lõppedes algas jälle regulaarne töö. Koguduse eestseisja ja enamik liikmeskonnast olid eakad inimesed, järelkasv oli väga väikene.

Saksa okupatsiooni ajal oli palvemaja juriidiline omanik muutunud. Novembris 1918 ettevõetud muutused viisid palvemaja saksa kogudusele. 1923. aastal andis Vennaste direktsioon Saksamaal advokaat Baumanisele õiguse omandi valitsemiseks koos õigusega , vajadusel palvemaja maha müüa. Kahtlemata ei olnud Riia vennad sellise asjade käiguga rahul. Neil ei olnud aga juriidilisi õigusi, kuigi nad olid hoonet kasutanud, remontinud ja säilitanud hoone. Pingeline olukord viis koguduse otsusele, et nad peavad õigusliku olukorra parandama. Nii moodustatigi 1923. aastal Läti Vennastekogudus. Eestvedajaks oli siin 72 aastane vend Karl Schilling. Sama vanad olid ka teised aktiivsed liikmed.

Kui läti kristlikud noored soovisid palvemaja ruume koosolekute pidamiseks siis võeti see soov rõõmuga vastu. Vendadel õnnestus osa neist noortest vennastekoguse töösse kutsuda. Sellel oli kaks tulemust: positiivne – noorte tegevus aitas riigi poolt aktsepteeritava organisatsiooni üles ehitada. Negatiivne pool oli see, et noorteühingu esindajad tõid kogudusse kaasa teise vaimsuse, mis oli üheks põhjuseks hilisemale raskele kriisile koguses.

Noorte eestvedaja ja hilisem tuntuim vennastekoguduse kaastööline oli Karlis Ozolinś. Kui nüüd oldi sunnitud moodustama juriidiliselt korrektne organisatsioon Riia Vannastekogudus, liikusid mõtted hoopis Läti Vennastekoguduse moodustamisele. Läti Evangeelse Vennastekoguduse asutamiskoosolek toimus 23. nov 1923. Riikliku tunnustuse sai organisatsioon 1924. aasta 24. aprillil.

Koguduse esimene ülesanne oli võitlus oma hoone eest Riias. See kohtuprotsess kestis mitu aastat.  See mõjutas ka koguduse vaimulikku tööd.

Vana tava kohaselt toimusid koguduse koosolekud Riia palvemajas pühapäeva hommikul kell 8 ja 12 (et ei oleks lut kiriku teenistustega samal ajal). Koosolekuid juhatasid ilmikjutlustajad ja pastor Martinś Apalitis. Läti vennastekoguduse identiteedi, tegevuse ja suundumuste osas olid Riia koguduses erinevad arvamused, mis tekitas koguduses ebaterveid pingeid.

1928. aastal oli vennastekoguduse areng sealmaal, et võidi kavandada suuremaid ettevõtmisi, näiteks pidustusi  tähistamaks 200 aasta möödumist vennastekogudusliku liikumise algusest Liivimaal (1929). Pidustuste ettevalmistamine vähendas koguduses olevaid pingeid, kuid ei kaotanud neid. 200. aastapäeva tähistati palvemajades laialdaselt ja osavõtt oli aktiivne. Pidustused kulmineerusid 14.-15. Septembril  Valmieras. Läti Ev Luth Kiriku piiskop Karlis Irbe õnnistas pastoriametisse  hilisema Läti vennaste vaimse juhi Edgars Rumba. Teiste avaliku elu tegelaste seas osales ja tõi ka tervituse Läti president Gustav Zemgals. Pidusused leidsid kajastamist pressi poolt .

Selle aktiivsuse tõusu perioodil korrastati vennastekogudust kui organisatsiooni. Liivimaal toimusid umbes 40 palvemaja kui Läti Vennastekoguduse osakondade asutamiskoosolekud. See oli suur samm edasi ühtse organisatsiooni moodustamisel. Kohapealsete vendade jaoks olid need sammud siiski vähese tähtsusega. Läti Vennastekogudus jäi  kuni nõukogude okupatsioonini otsima oma sobivaimat vormi organisatsiooni osas. Sellist vormi, mis oleks arvesse võtnud erinevate palvemajade huvisid ja traditsioone. Aktiivsemad töötegijad organisatsiooni kujundamisel olid eestseisuse liikmed Karlis Ozolinś ja Janis `Smits (Riia Inglise instituudi direktor)

1929. aastal hakkas ilmuma vennastekoguduse ajakiri. Väljaanne ilmus mõningate vaheaegadega kuni 1940 aastani, neli korda aastas.

1930. aasta lõpul on näha tõsiseid märke saabuvast kriisist koguduses. Mis olid need põhjused:

*muudatused koguduses olid tehtud  kiirustades ja ilma põhjaliku aruteluta. Ilmalike ühingute vorm oli vennastekogudusele vähesobiv.

*erinevad olid arusaamad vennastekoguduse olemusest. Aktiivseim grupp oli arusaamisel, et peab  tuliselt edasi jutlustama ja liikmeskond peab koosnema „õigetest“ kristlastest. Teine grupp oli arvamusel, et suur äratuse aeg on möödas ja kogudus oma ajaloolise traditsiooniga on rahvale üks püha pärand. Kolmas grupp oli oma seisukohtadega eelmiste vahepeal.

* kogenematus uues organisatsioonilises vormis tegutseda.

*sel ajal olid koguduses tegevad need inimesed, kes ei mõistnud vennastekoguduse vaimsust ja püüdsid oma ideid teostada ebaausate võtetega.

Koguduses tekkinud pingete katalüsaatoriks sai uus luteri pastor Arvids Perlbahs, kes 1929. aasta aprillis ka vennastekoguduse vaimulikuks juhiks nimetati. Juba 1930 aastal langes ta vennastekoguduse konverentsil kriitika alla. Siiski anti talle võimalus jätkamiseks. Perlbahs omalt poolt alustas varjatud tegevust ja 1930 aasta lõpul korraldas  Riias skandaalse evangeeliuminädala, mille järel 1931 aastal moodustas ta vennastekoguduses uue osakonna nimega „äratusosakond“. Kasutades koguduse põhikirja nõrkust proovis ta aasta teisel poolel koguduse juhtimist enda kätte saada. Sündmused muutusid agressiivseks, skandaalseks, kaasati ka politsei. Temaatika leidis avalikus pressis kajastamist. Arvatakse, et viis aastat oli selle sündmuse järelmõju. Koguduse töö oli raskendatud. 1932 aastal kuulutas kohus A. Perlbahsi tegevuse seadusevastaseks. Perlbahs  astus kogudusest koos „ äratusosakonnaga“ välja ja moodustas uue organisatsiooni – Uus Vennastekogudus.

1932 aastal valiti rahva poolt armastatud luuletaja, 72 aastane Roberts Bersinś vennastekoguduse teiseks juhiks. Ta oli ametis 3 aastat, kuni oma surmani 6. Juunil 1935 aastal. Seda perioodi võib ka  „rahunemise ja haavade lakkumise ajaks“ nimetada.

1935 aasta lõpul valiti Läti Vennastekoguduse kolmandaks ja viimaseks juhiks  20. sajandil , luteri pastor Edgars Rumba. See oli vennastekogudusele hea valik, sest Rumba  omas autoriteeti luterlikus kirikus ja Läti intellektuaalide hulgas. 1938 aastal saab ta Uppsala ülikoolis teoloogidoktori kraadi. Teda austatakse siiani, kui Läti tuntuimat teoloogi.

Edgars Rumba ajal toimus vennastekoguduse arengus pööre.  Kired vaibusid ja algas eesmärgile orienteeritud tegevus. Sel perioodil tugevnes noorte tegevus. Üheks noortetöö juhiks oli hilisem Leedu Luterliku Kiriku rajaja ja esimene piiskop Janis Kalvans. Vennastekogudusel oli tihe koostöö Läti Ülikooli usuteaduskonna üliõpilaste ja õppejõududega. Koguse palvemaja Riia vanalinnas sai ühise tegevuse kohaks. Koguduse koosolekuid juhatasid akadeemilise haridusega luteri pastorid, aga ka tudengid. Otsiti uusi teenistuse vorme, peeti loenguid erinevatel teemadel, organiseeriti kokkusaamisi misjonäridega. Ka Riia kogudus otsis võimalusi kaasaaitamiseks misjonipiirkondades. Siiski vastavalt traditsioonile olid keskmes ilmikjutlustajad, kellele toetus vaimulik töö.

Juba 20 – tel aastatel oli kogudusel oma koor ja pühapäevakool.

Läti Vennastekoguduse tervest teoloogilisest arengust  annab tunnistust tõsiasi, et ühest viimastest tegemistest 1940 aasta suvel oli eri uskkondade vaimulike ja ilmikute oikumeeniline kokkusaamine. Osalesid ka ortodoksiad, katoliiklased jäid kõrvale.

Läti iseseisvuse ajal oli vennastekoguduse sidemed luteri kirikuga eeskujulikud, toetudes vastastikusele tähelepanule ja respektile. Läti esimene piiskop Karlis Irbe toetas vennastekogudust ja vastavalt võimalustele osales ka ise koguduse töös. Läti teine piiskop Teodors Grinbergs nimetati 1932 aastal vennastekoguduse auesimeheks. Ka maal asunud palvemajad töötasid koos luteri koguduste ja pastoritega.

Kui me vaatleme vennaste liikumist Liivimaal tervikuna, on huvitav jälgida, kuidas  see lugu iseseisvas demokraatlikus Lätis edasi läheb ja areneb. Vennastekogudus ja tema tegevus pidid sobituma  hoopis uude sotsiaal-poliitilisse olukorda. Uues olukorras pidi kogudus oma koha leidma, traditsioonid integreerima ja oma identiteedi defineerima. Võib öelda et olulisimad küsimused lahendati väga edukalt ja liikumisel oli tulevikku.

Esile võiks tõsta järgmist:

1)      Moodustati  üks suur ühtne Läti Vennastekogudus

2)      Herrnhutlusele omane vabatahtlik koostöö, mis liitis koguduse

3)      Koostöö Läti Ülikooli õppejõudude ja üliõpilastega

Kahekümne aastaga õnnestus kogudusel uusi tegevusvorme leida ja olla osa ühiskonna vaimuelust. Kogudusel olid võimalused edaspidiseks pikemaajaliseks tegevuseks.

Seda perioodi võib pidada Liivimaa vennastekoguduse kolmandaks õitseajaks.

/Gundars Ceipe. Brüdergemeine in Lettland 1918-1940. Internationaler Theologischer Dialog in der Brüder- Unität. Heft Nr 15 Europa – Ausgabe Winter 2010. Lühendatult   L. R.
Fotodel ühe arhailise Läti vennaste palvemaja välis- ja Ringi palvemaja sisevaade./

KUNINGAMÄNG ÄRKAMISAJA KOIDIKUL

Raamatu autor filosoofiadoktor Aldur Vunk

See on raamat Eesti ühiskonna kujunemisloost

Muuhulgas saab lugeda ka vennaste tegemistest 18. Ja 19. sajandi Liivimaal

Vennastekoguduse sinod

Selle aasta juuni alguses toimus Saksamaal Vennastekoguduse Euroopa mannermaa provintsi korraline sinod. Osalejaid oli 10 euroopa riigist ja Tansaaniast.

Sinod arutab koguduse aktuaalseid küsimusi ja võtab vastu otsuseid, samuti valib direktsiooni liikmed. Kokku tullakse üle aasta, erinevates kohtades. Järgmine sinod toimub Zeist´is (Holland).

Kuidas alustada sinodit? Ikka laulutunniga. Laulud kõlasid hollandi, tsehhi, inglise, kisauheli, eesti, … keeles.

Vend Peter Vogt ütles oma avasõnas muuhulgas: „ Järgnevatel päevadel oleme koos teel. Sealjuures me ei ole üksi. Me koguneme Jeesuse Kristuse nimel ja loodame, et Ta on meie keskel.“

Kuna sel korral oli sinodi saadikute hulgas rohkem „uusi“, peatuti põhjalikumalt koosoleku töö korralduslikel küsimustel.

Pühapäeva hommik oli pilvine ja vihmane. Peale vaimulikku koosolekut oli näha üksikuid päikesekiiri. Terve päev oli jaheda tuule, vihmahoogude ja vähese päikesepaistega.

Tervitusi tõi sinodile Königsfeldi bürgermeister Friz Link, kes meenutas, et sinod on peale 1965. Ja 1992. aastat kolmandat korda Königsfeldis. Sel aastal on kohalikul kogudusel ka kolm sünnipäeva – 200 aastaseks saavad kirikukoor, pasunakoor ja kirikusaal.

Tervitus oli ka EKD (Saksa Evangeelne Kirik) poolt.

Sellel sinodil sai hääleõiguse Albaania. Albaania vennad ühinesid euroopa provintsiga 2010. aastal.

Esmaspäev on jälle sajune. Peale lõunat oli küll veidi päikest.

Sõna said külalised. Pastor Volker Fritz Badeni maakirikust, kes  rääkis arengutest oma kirikus. Hubert Bouz Ühendusest Kristlikud Kirikud Baden-Würtenbergis rääkis  -personal, ressursid ja planeerimine koguduseteenimises ja noortetöös.

Päeva lõpus tervitasid vennastekoguduse noored ühe lühifilmiga, mis  oli tehtud varakevadel Neudietendorfis. Kohapealse koguduse noored kutsusid külalisi  värskelt remonditud keldriruumi, mis on nende oma ruum.

Külalisena Ülemaailmsest Vennaste Uniteedist rääkis vend Clement Mwaitebele Tansaania lõunaprovintsist. Ta tõi tervitusi 580 000 tansaania õe-venna poolt, kes meie eest palvetavad. Venna sõna sinodile oli – pidage silmas, mida Jeesus soovis. Tema peab olema keskmes.

Vend Wolfgang Schaible, koolivalitsuse juhataja Zinzendorf koolidest Königsfeldis tervitas koolijuhtkonna nimel. Koolides on 1 100 õpilast. Koolid juhatavad usu juurde, aga me ei taha sundida. Muidugi loodame, et seemned, mis me siin külvame, ka tärkavad.

Pastor Daniel Matjeke Tsehhist tõi tervitusi Böömi Vendade Evangeelselt Kirikult. Ta meenutas meid siduvat ühist ajalugu. Sidemed kirikute vahel on ka täna tihedad.

Vennastekogudus on laulev kogudus ja käesolev sinod on selle tunnistaja. Istungid algavad ja lõpevad lauluga. Laul ühendab ka erineval seisukohal olevaid. Just raskete väitluste eel ja järel on näha, kuivõrd oluline on laul ja palve, mis toob esile selle, mis meid seob, mis on meile ühine.

Õhtupalves meenutati meie mannermaa provintsi taasühinemist 20 aastat tagasi. Just Königsfeldis toimus ida ja lääne ühine koosolek. Ka meenutati Eesti vendade liitumist 20 aasta eest. Imeks arvati seegi, et meil on täna Zinzendorf gümnaasium Herrnhutis . See on üks suur kingitus, et me saame jälle üks olla, ilma ida-lääne piirita.

Tervituse ütles vend Eenok Haamer, kes koos tõlk, õde  Katrin Krienitziga peatselt koduteele asumas. Nähtavasti on see EEVK peavanemale viimaseks sinodiks.

Neljapäeva hommik tõi mureliku  teate, üks protokollija oli pidanud öö veetma Villingeni haiglas. Sinodi liikmed külastasid venda lõunapausi ajal. Esimesed uuringud näitasid, et suuremaks muretsemiseks pole põhjust.

Rootsi vendade poolt tervitas vend Mike Boije Göteborgist. Ta rääkis Göteborgi koguduse sotsiaal- ja misjonitööst. Vend oli esimest korda sinodil ja kõige rohkem rõõmu pakkusid talle koosolekute vaheajad, kus sai palju uusi inimesi tundma õppida ja sidemeid luua. See oligi rootsi venna jaoks olulisim sellel sinodil.

Kolm vennastekoguduse piiskoppi ei saanud tervislikel põhjustel sinodi töös osaleda. Theodor Gill, Henning Schlimm saatsid sinodile tervituse, vend Helmut Reichel külastas sinodi juhatust ja ütles samuti tervituse.

Püha Õhtusöömaaja pühitsemisega lõpetati selleaastane sinod Königsfeldis. Viimasel päeval külastas sinodit Badeni maapiiskop Ulrich Fischer. Muuhulgas meenutas ta ka 600 aasta möödumist Konstanzi kontsiilist (1415), mis seob Badeni maakirikut ja Vennaste Uniteeti. 1415. aastal põletati tuleriidal Tsehhi reformaator Jan Hus. Vend Theodor Clemens (Bad Boll´ist) tänas piiskopi viitega ühele surinaami laulule –„kui sajab on see erilise õnnistuse aeg“. Siin Königsfeldis sadas palju, see on märk õnnistusest siin Badenis.

Südamlikult tänati vendasid, kellede teenistusaeg uniteedi juhtivates ametites lõppes. Sealhulgas vend Wolfgang Schmidt´i, kes oli ametis alates 1975.aastast. Sinod lõppes palve ja lauluga „Masithi“

Ametlikku teadet sinodist saab lugeda järgmisest „Herrnhuter Bote“ numbrist.

/Thomas Przyluski rikkaliku pildimaterjaliga ülevaadetvennastekoguduse sinodist Königsfeldis, mis ilmus uniteedi kodulehel refereeris L.R/

Tänu ja rõõmuga saame alljärgnevalt avaldada ka meie peavanema Eenok Haameri lühikese ülevaate Vennastekoguduse sinodist Saksamaal:

2.-9.juunini toimus Ülemaailmse Herrnhuti Vennastekoguduse Euroopa mandrimaa sinod Saksamaal Königsfeldis Schwarzwaldis. Eesti Evangeelse Vennastekoguduse esindajatena viibisid seal 1.-7.juuni hommikuni allakirjutanu Eenok Haamer ja Katrin Krienitz. K. Krienitz oli tõlgi ülesannetes, et saaksin ka peentest nüannsidest aru ja võiksin seisukohti esitada täpselt. Kuna ma ei oska saksa keelt liiga hästi.
Kaks  teemat olid tähtsamad - Leitbildi s.t. Juhtpildi kindlaks vormimine ja homopartnerite kooselu kiriklik õnnistamine. Leitbild kujutab endast reeglite välja kujundamist, mis peaks nähtavale tulema vennastekoguduse liikmete käitumises ja suhtlemises ümbritseva keskkonnaga. Selle normistiku üle arutlemine hakkas tunduma mulle uue usutunnistuse vormimisena. Selle peale ütlesin, et teie ei tee ju uut usutunnistust. Mille järel keegi neist kujundajatest ütles, et olen teinud õige märkuse ja nad püüavad seda arvesse võtta. Olen arusaamisel, et ei ole võimalik usklike elu normatiivide kehtestamise kaudu laitmatuks muuta. Meie elus peaks kajastuma see, missugune on meie läbikäimine ja vahekord elava Jumalaga ja kas me oleme pattu kahetsedes ja andeksandmist Temalt vastu võttes uuenemist kogenud. Kui see ühendus puudub, siis ei aita ka parim normistik.
Homopartnerite kooselu õnnistamise probleem oli teine, mis kirgi kergitas. Algul tundus nagu oleks enamik sinodist osavõtjatest selle poolt. Kuid püüdsime rääkida võimalikult paljude inimestega ja selgus, et see pole nii. Ainult on neid, kes ei julge seda otse välja ütelda, et nad on vastu. See hirm pani mind mõtlema. Kas sellist otsust võetaksegi vastu sellepärast, et kardetakse, mida maailm meist mõtleb. Ütlesin oma lahkumiskõnes, et hirm on patt, sest kardame erineda ilmalikust suunast. See tuleb sellest, kui Jeesus Kristus pole meie elu alus. Tema läks ristile, sest maailma ei saanud Tema suunda määrata, aga Tal tuli täita ülesanne, milleks oli Ta siia maailma saadetud. Tema annab ka meile jõudu, et suudame selle maailma meelsuse rünnakutele vastu panna.
Olime tänulikud, et leidsime väga tugevaid toetajaid. Külalisena oli sinodil Tansaania vennastekoguduse kirikute president Clement Mwaitebele. Temaga leidsime ühise keele. Saksamaal on vennastekoguduse liikmeid 5800. See president ütles, et tema seisab kiriku eesotsas, millesse kuulub 100 050 liiget ja nemad on vastu igasugusele homopartnerite õnnistamisele ja kui keskus seda otsustab, siis nad lahkuvad ühendusest. Ka Läti esindajad olid vastu ja kinnitasid, et nad on sama meelt nagu eestlased.Meie arusaamine on, et ristiinimestena me ei saa joosta selle maailma ettekirjutuste järele. Sellepärast panen südamele kõigile, kes ohtu näevad, palvetage, et Jumalariik jääks meie keskel ja kogu maailmas püsima. Kui Jumal on meie poolt, kes saab olla siis meie vastu.

Eenok Haamer

Vennastekoguduse peavanem

Väikesed "ehitajad"

Maikuises palve- ja laulutunnis astusid oma kevadise reisi muusikalise kavaosaga üles Luguse pereosaduse pühapäevakoolilapsed. Vaata selle lingi kaudu.

Vaimulik suvepäev

Nissi vennastekoguduse palvemajas toimub laupäeval, 30. juunil algusega kell 10 00 vaimulik suvepäev. Oodatakse kõiki, kelle jaoks vennastekogudus on südamelähedane. Korraldavad Eesti Evangeelne Vennastekogudus ja Nissi kogudus. Info marek.roots@eelk või 51931501, Marek Roots

Pildikesi möödunud laulutunnist

Markus 16,15

JA JEESUS ÜTLES NEILE: „ MINGE KOGU MAAILMA JA KUULUTAGE EVANGEELIUMI KÕIGELE LOODULE!“

Jutlustada mitte ainult sõnadega

Minu vanaisa, kes oli misjonärina Surinaamis, noomiti kord Vennastekoguduse direktsiooni poolt, kuna ta aitas oma misjonijaama inimestel nende riisisaaki linna viia ja seal selle müümist korraldada. Öeldi, et see ei ole tema, kui misjonäri ülesanne. Tema ülesanne on jutlustada.

Tänapäevalgi loevad mõned kristlased aprilli loosungit nõnda, nagu kirikujuhid tol ajal - kiriku keskne ülesanne on jutlustamine, kõik muu : diakonia, koolid, tegevus rahu eest maailmas, õiglase kaubanduse eest seismine on teisejärgulised. Sealjuures teame, et juba Pauluse päevil ei tähendanud „ minge kogu maailma..“ mitte ainult liikumist ruumis. See tähendas võõraste inimeste juurde minemist, nende kultuuri asetumist, kreeklase jaoks kreeklane olemist. See tähendas, kus võimalik sellel teel nagu Peetrus märgata, et isiklikud ettekujutused Jumala tahtest hakkavad kõikuma.

Tahaksin nagu Tansaania misjonär Traugott Bachmann tunnistada -palju, mida me peame evangeeliumiga lahutamatult seotuks on vaid euroopa kultuurivara. Kes tõepoolest läheb „kogu maailma“, muudab end ka oma jutlustes.

Teiseks, me teame, et jutlustamine ei ole isoleeritud tegevus. Kui meie elu räägib teist keelt on kogu rääkimine Jumala armastusest tühine. Tänapäevases kontekstis: kirik, kus õiglane kaubandus põhja ja lõuna vahel ei ole mingiks teemaks, võib jutlustamise sinnapaika jätta. Sest evangeeliumi kuulutamise juurde kuulub juba päris algusest alates patukahetsus (Mk 1,15). Positiivselt öeldes, selle juurde kuulub Jumala tahtmise järele küsimine (Mk 3,35), oma elu muuta, lähedasi ja kaugeid ligimesi tõsiselt võtta (Mk 12,31), nende vajadusi tundma õppida, neid ka kiriku pärast mitte lasta vihmas seista.

Mis mulle veel kuuloosungis meeldib: globaliseerumine ei ole mitte ainult midagi sellist, mida majandusstruktuurid meile peale suruvad. Jumal globaliseerib algusest peale ja Kristus ise on meile andnud ülesande, Tema armastust mitte kui meie südame eraasja vaadelda vaid koguni minna välja kogu maailma.

Vennastekogudusena tunneme vahel uhkust, et meil on kogudusi, sidemeid üle terve maailma. Mida see tähendab globaliseerumise plaanis – meie sidemed oma õdede-vendadega Vennaste Uniteedi teistes provintsides. See on üks põnev ülesanne. Milline lähenemise viis, märkamine, kuulutamine on selles? Kuuloosung meenutab ka seda, et vennalikkust mitte ainult vennastekoguduses treenida.

Me peaksime oma koguduse visioonis igal juhul kogu loodut silmas pidama ja mitte rahulduma karjuva ebaõiglusega, mis valitseb lõuna ja põhja vahelistes majandussidemetes.

Benigna Carstens. Nicht nur mit Worten predigen. Herrnhuter Bote. April 2012.

Refereeris: L.R.