Vennastekoguduse mälestuspäevad

1.Märts 1457 Vennaste Uniteedi algus Böömimaal. Böömimaa vennad toetuvad Jan Hus´ile, tema seisukohtadele. Hus oli 6. juulil 1415. aastal Konstanzis, kui ketser tulesurma mõistetud ja ära põletatud. Böömi vendade jaoks maksis vaid Piiblis olev tõde.

17. juuni 1722 Herrnhuti asula ehitustööde algus. Vastureformatsiooni (katoliikluse pealetung) tulemusel põgenevad paljud usklikud Böömimaalt Saksimaale, Oberlausitzisse, krahv Zinzendorfi mõisa, kus neile varjupaik võimaldatakse. Seal kujuneb omanäoline kristlik asundus, mille elukorraldus ka ümbruskonnale ja teistele kirikutele muljet avaldab. Vaimseks juhiks on pietistist krahv Zinzendorf. Pietismi alusele arendab ta vennaste õpetuse.

13. august 1727 Vennastekoguduse vaimne sünd Herrnhut´is. Ühine Püha Õhtusöömaaeg

Berthelsdorfi kirikus . Sellel päeval juhtis Jumala Vaim Herrnhut´i elanikud ühte kogudusse. See päev tunnistab, et kogudust ei organiseerita inimeste vaid Jumala poolt. Kõik ühendused, mis organiseeritakse ilma südame muutumiseta on kahju toovad sektid. Koguduse keskpunkt on Jeesuse rist. Jumala armastus äratab armastuse meie südames . „Aga lootus ei jäta häbisse, sest et Jumala armastus on valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ Rm 5,5. See armastus loob koguduse.

21. august 1732 Misjonitöö algus. Esimeste misjonäride lähetamine Herrnhut´ist teistele mandritele. Kümme aastat peale Herrnhuti rajamist algab misjonitöö Kariibimere saartel. Järgnevatel aastakümnetel asutatakse misjonijaamad kõigil kontinentidel. Kuigi see ei olnud Zinzendorfi eesmärk, saab vennastekogudusest iseseisev kirik.

16. september 1741 Vennaste Uniteedi sinod Londonis. Jeesus Kristus on oma koguduse Issand ja vanem. Vaimuliku ameti teenrite mälestuspäev. Ametist lahkunud peavanema kohale paluti Jeesus Kristus. Loosi kaudu ta selle ameti enda peale ka võttis. Edaspidi küsiti peavanema nõu kõigi tähtsamate küsimuste lahendamise juures. Selleks kasutati liisu heitmist.

13. november 1741 Kõik vennastekogudused austavad Jeesus Kristust kui koguduse pead ja vanemat. Sel päeval kuulutati kogudustes, et senine peavanemaamet Londoni sinodil on ära kaotatud ja Õnnistegijale üle kantud. Selle päeva lugu räägib elava Issanda kohalolust oma koguduses. Zinzendorf nimetab siin kahte kirjakohta Mt 8,20 ja 28, 20

Neist mälestuspäevadest on kesksed 13. august ja 13. november, mida tähistatakse kui pühasid.

Leid kirjandusletilt:

„Eesti mõtteloo“ sarjas on sel aastal ilmunud kogukas raamat Rudolf Põldmäelt „Vennastekoguduse kirjandus“ . Raamatu tutvustuses on muuhulgas kirjutatud:“ 1938-1939. aastal töötas Rudolf Põldmäe Saksamaal Herrnhutis läbi vennastekoguduse arhiivi, mille põhjal valmis aastail 1974-1975 töö vennastekoguduse kirjandusest. Nende kaante vahel näeb see nüüd esmakordselt tervikuna trükivalgust.“ Raamatus on 532 lehekülge ja maksab 15 eurot

Mt. 5, 43 – 48

Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!

Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik! Aamen.

Austatud kuulajad!

Ülesloetud evangeeliumi sõnum algas Jeesuse sõnadega: Teie olete kuulnud, et on öeldud: „Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast!“ Ärgu keegi arvaku, et siin on tegemist mingi külajutuga. Ei, siin on tegemist hoopis Moosese käsuseadusega.

3.Mo. 24. võime lugeda: Keegi Iisraeli naise poeg, kelle isaks oli egiptlane ja üks Iisraeli mees hakkasid leeris riidlema. Iisraeli naise poeg pilkas ja needis Iisraeli meest. Ta viidi Moosese juurde ja pandi seniks vahi alla, kuni langeb otsus Issanda suust. Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Vii needja väljapoole leeri; kõik kuuljad pangu oma käed tema pea peale ja terve kogudus visaku ta kividega surnuks!“ Vaenlast ei tulnud mitte ainult vihata, vaid hoopis hukata. Selline oli Jumala, Vana Testamendi seisukoht.

Sellele kuuldule lisas aga Jeesus ja ütles: Aga mina ütlen teile: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad!“ Head näited sellest leiame meie jällegi oma armsast piibliraamatust, Taaveti elust ja käitumisest. Ta oli Jumalale armas. Armas Jumalale mitte sellepärast, et ta pattu tegi, vaid sellepärast, et ta püüdis Jumala käske pidada ja suutis isegi oma tagakiusajat armastada ega tasunud kurja kurjaga.

Nagu me teame, oli Saul esimene Iisraeli kuningas. Aga kuna ta ei olnud Jumalale kuulekas, pani Jumal Sauli kõrvale. Uueks kuningaks võidis Saamuel kuningas Sauli teadmata Taaveti. Kuningana alustas Taavet väga madalalt, olles kutsutud kuninga teenistusse, alustas ta meie mõistes muusikuna oma teenistust. Sõnakuulmatuse tõttu oli Issanda Vaim Saulist lahkunud ja üks kuri vaim kohutas teda. Kui Saulil oli väga halb, siis võttis Taavet kandle ja mängis, nii oli kuningal kergem. Edasi sai Taavetist Sauli sõjariistade kandja. Hiljem pani Saul Taaveti oma sõjameeste üle ja see meeldis kogu rahvale. Taavet läks välja ning oli edukas kõikjal, kuhu Saul teda läkitas.

Ühelt võidukalt sõjaretkelt tagasi tulles aga laulsid naised vastastikku trummide saatel:

„Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!“ Seepeale süttis Sauli viha põlema ja ta ütles: „Taavetile annavad nad kümme tuhat, aga minule annavad tuhat. Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!“ Sellest alates hakkas Saul Taavetit vihkama ja püüdis isegi teda hukata. Kord võttis Saul 3000 valitud meest ja läks Taavetit otsima Een-Gedi kõrbe. Taavet oli seal oma meestega varjul ühes koopa tagumises sopis. Samasse koopasse läks ka Saul oma loomulikke vajadusi rahuldama. Taaveti mehed õhutasid teda: „Näe see on päev, kus Issand on andnud su vaenlase su kätte!“ Taavet aga läks ja lõikas salaja ära Sauli kuuehõlma. Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehi ega lubanud neil minna Sauli kallale.

Saul tõusis ja läks välja oma teed. Taavet järgnes talle ja kui Saul juba kaugel oli, hüüdis Taavet teda ja ütles: „Sa nägid nüüd, kuidas Issand andis täna koopas sind minu kätte, aga ma halastasin sinu peale! Vaata oma kuuehõlma minu käes!“ ( 1. Sa. 24 ) Siis Saul nuttis ja ütles: „Sina oled minust õiglasem!“ Nii suutis Taavet armastada oma vaenlast, ega lubanud oma meestel Sauli tappa, kuigi selleks oli avanenud hea võimalus.

Kord sattus misjonär mägedes röövlite kätte. Kuid et tal muud midagi kaasas ei olnud, kui vaid Piibel, siis laskis röövlite pealik teda läbi peksta ja siis minna. Mõne nädala pärast läheb misjonär jällegi sama teed. Teel leiab ta haavades, teadvuse kaotanud lamava mehe. Misjonär tunneb temas ära sama röövlipealiku, kuid ta ei jäta teda sinna surema, kannab tema lähemasse majja, joodab teda ning puhastab tema haavu. Kui röövlipealik teadvusele tuleb ja kuuleb, kes ja kuidas teda päästeti, ütleb ta misjonärile: „Sina oled minu elupäästja ja sinule tahan ma järgneda, kuhu sa iial lähed!“ Too misjonär suutis armastada oma vaenlast ja teda nõnda Kristusele võita. Misjonär püüdles täiuslikkuse poole, võttes eeskujuks Jumala, kuna Jumal on täiuslik.

Kaugest noorpõlvest on mulle meelde jäänud üks Kullamaa vana venna Pauluse jutustus: Ühes külas elas oma perega usklik mees, keda uskmatud naabrimehed igati tohutult taga kiusasid. Korduvalt lasksid nad oma loomad uskliku mehe viljapõldudele, kuid usklik mees ajas loomad tagasi ega öelnud midagi. Ja kui nad kuidagi sellest usklikust mehest jagu ei saanud, siis otsustasid külamehed, et nad lähevad ja võtavad selle uskliku mehe majakatuse maha.

Ühel varahommikul olidki külamehed kohal ja alustasid katuse lõhkumist. Kui usklik mees hommikul välja läks ja toimuvat nägi, ei öelnud ta ka nüüd midagi. Läks tuppa ja palus naisel hommikusöök valmistada. Söök valmis, läks usklik mees külameeste juurde ja ütles: „Te olete nüüd hulga tööd teinud ja vaeva näinud, kõhud ka kindlasti juba tühjaks läinud, tulge nüüd tuppa leiba võtma!“ Need uskliku mehe sõnad aga purustasid külameeste kalgid südamed. Vaikselt tulid nad katuselt alla ja läksid igaüks oma teed.

Pealelõunal aga hakkasid külameeste õlekoormad veerema uskliku mehe õue. Külamehed tulid ja tegid uskliku mehe majale uue katuse peale. Seega aga ei olnud uskliku mehe maja saanud uue katuse, vaid uueks olid saanud ka külameeste südamed. Nad palusid kõik oma kurjad ja kiuslikud tegemised andeks. Kurja heaga tasudes oli see usklik mees kogu külaelu muutnud. Armastuses tehtud teod olid võitnud südamed ja elu selles külas oli uueks saanud. Seegi usklik külamees oli püüelnud täiuslikkuse poole. Ja Jumal oli lasknud tema ettevõtmisel korda minna.

Jeesus ütles: „Kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee seda sama? Nende sõnadega toob Jeesus ära tavalise elu tegelikkuse. Selles ei ole midagi erakorralist. Praktiliselt nii toimivad kõik inimesed.

Neis ülesloetud salmides toob aga Jeesus ette ühe sootuks uue olukorra. Ta käsib teha seda, mida tavaliselt ei tehta – armastada oma vaenlasi!

Sama lugu on ka palvetamisega. On ju täiesti loomulik, et me neid palves Jumala ette kanname, keda Jumal meile on kinkinud, meie pereliikmed, meie lapsed. Meie kohus ongi seda teha. Siin ei piirdu Jeesus aga ainult meie tavalise elu olukorraga. Ta tõstab lati hoopis kõrgemale ja ütleb: „Palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad!“ Seda on hoopis raskem teha. Kuid seda just Jeesus meilt ootabki. Ta tahab meid suunata Jumala täiuslikkuse poole. Ta juhib meie mõtted Jumala suurele palgapäevale, täiuslikumaks saamise teele, et meil oleks meie palgapäevast rõõmu! Rõõmsat ja aulist palgapäeva teile kõigile soovides! Aamen.

Õpetaja Elmar Reinsoo jutlus

18. sept. 2011. Hageris.

Hb 10:35-39

Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!

Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. “Sest veel pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema , ega viivita.

Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge. Aamen.

Head kokkutulnud sõbrad.

Kõigepealt natukene kirjast heebrealastele. Heebrea kiri ei sisalda mingeid andmeid saatja kohta. Kaua aega peeti seda Pauluse kirjaks. Kuid selle kirja kirjutamisviis, stiil, sõnavara ja väljenduslaad algkeeles on täiesti vastuolus Pauluse kirjade omaga, nõnda et tänapäeval ei pea enam keegi seda Pauluse kirjaks. Kirja tegelik autor on teadmata.

Sama raske on vastust leida ka adressaadi küsimusele. Kirjas ei leidu mingeid andmeid selle kohta, kellele kiri on kirjutatud. Pealkiri: “Kiri heebrealastele”, näib olevat lisatud hiljem.

Kiri on kirjutatud kristlikele juutidele, kelledel on oht taganeda oma kristlikust usust ja pöörduda tagasi judaismi – juudiusku. Juba kirja alguses on juttu Jumala rääkimisest nende esivanematele prohvetite kaudu. Kristlasteks on nad saanud esimese põlvkonna kristlaste, apostlite kaudu. Olles Jumala Vaimu läbi valgustatud ja kristlasteks saanud, on nad pidanud taluma palju kannatusi ja oma vara riisumist. ( 10,34 ) Nüüd aga on nad nähtavasti ohus langeda uuesti juutide ohvriteenistusse ja kaotades usu Kristuse vastu, taganedes ja usust lahti öeldes. Kirja autor tunneb väga hästi juudi jumalateenistust ning manitseb ja kinnitab neid. Iga õpetlik arutlus kirjas lõpeb kohe ka manitsusega.

Kirja sisu on Poeg, Jumala lõplik sõna. Ta on ülem kui inglid. Ta on suurem kui Mooses ja Joosua, kes tõid rahvale rahu ja õnneliku põlve. Seepärast tulebki hoolikalt püüda saavutada Jumala rahu Kristuse kaudu. Kristus on tõeline ülempreester. Ta on Uue Lepingu vahendaja. Ta on toonud igavesti kestva ohvri, mis ei vaja enam kordamist. Seepärast tuleb kõigis tagakiusamiste kannatustes ja patu kiusatustes vaadata Jeesusele.

Ja nüüd S. – 35. “Ärge heitke ära oma julgust!” See sõna tähendab ka siirust ja usalduslikkust ning julgust suhtlemisel nii Jumalaga kui ka inimestega.

Kirja saajad on tulnud läbi raskuste ja tagakiusamiste. Ei ole välistatud, et kannatusi on veelgi ees ja praegu on ainult hingetõmbe aeg. Autor kutsub oma lugejaid kõigest hoolimata jätkama püstipäi teekonda Tõotatud Maa poole.

Loetud salmis ei räägita mitte lihtsalt julguse kadumisest, vaid selle minemaviskamisest – Ärge heitke ära oma julgust! Julgust ei tohi endast heita ära nagu mingit tarbetut asja. Lahingust põgenenud sõdur viskab küll minema oma relvad, kuid kristlane ei tohi oma julgusega nõnda teha.

Julgusel on oma palk. Sellest on juttu juba eelmises salmis, kus öeldakse: “Teades, et teil endal on parem ja jääv varandus.” See varandus on taevas. See lootus võimaldab meil jääda täitma Jumala tahet ka kannatustes. Roomlastele kirjutab Paulus: “Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.” ( 8, 18 )

„Ärge siis heitke ära oma julgust!“ Julgust läheb vaja juba usklikuks saamisel. Kaugeltki kõik ei julge tunnistada, et ma olen usklikuks saanud. Võib tekkida soov – salaja usklik olla. Kinnikaetud lõke aga kustub ära. Minus oli valminud kindel otsus: Ma tahan, maksku mis maksab õndsaks saada! Usklikuks saamisel mul mingeid julguse teste polnud, sest olin lapsest saadik kirikus ja palvetundides käinud. Julgust läks mul vaja pisut hiljem, kui mind sõjaväeteenistusse kutsuti ja seal peagi avastati, et mul on Uus Testament kaasas. Siis olid kõik väeosa poliitmehed ja ohvitserid minuga ametis, et minu usku kaotada. Eriti võttis selle oma südameasjaks üks Lepiku nimeline väeosa komsorg, kes kõikide peale kõikvõimalikke ettekandeid tegi ja nõnda auastme redelil reamehest vanemseersandini väga kiiresti tõusis. Minuga tegeledes tema ainult ei piirdunud vestlusega, vaid käskis mul, ateistliku sisuga raamatuid konspekteerida, sundides nõnda mind neid raamatuid lugema. Lugema võib ju sundida, samuti loetut konspekteerima, aga ega see veel inimeses midagi muuda.

Sõjaväeteenistuse algus oli mulle raskeks katsumuseks. Ülemused nõudsid minu usust aru, kaasteenijad ka kuigipalju pilkasid usu üle. Meie rühmas oli aga üks Kohtla-Järve kaevur, turske poiss. Usust ta ilmselt kuigipalju ei teadnud, aga tema teadis hästi, et meil on usuvabadus. Kui keegi usu kohta midagi halba sõnas, ütles ta: „Poisid, kas te ei tea, et meil on usuvabadus!“ Ja minul oli kaitsja olemas.

Kui saatan Eevale keelatud puust vilja maitsmiseks sosistas: „Te saate Jumala sarnaseks!“ Tulemuseks aga oli, et Eeva ja Aadam tundsid endid alasti. Seal sõjaväe alguspäevil sosistas saatan mulle päris võimsalt: „Siin sul enam elu ei ole, siin on kõik sinu vastu!“ Aga et ma oma julgust ära ei heitnud, kujunes mul selles väeosas hoopis hea elu. Mäletan, et viimaseks pakkumiseks oli mulle: „Kas ma ei tahaks parteisse astuda?“ Siis tundsin oma südames juba võitja rõõmu! Midagi rohkemat neil mulle minu usu vastu pakkuda ei olnud. Ma olin võitja!

Peale noorteaega sain ma divisjoni juhtrühma autojuhiks. See oli ahju ja kinnise veokastiga masin, staabiauto. Kui hiljem senine väeosa komandöri autojuht demobiliseeriti, pakuti see koht mulle. Väeosa komandör oli range mees, ohvitserid kartsid teda, kuid mina sain temaga väga hästi läbi. Väeosa komandöri autojuhina oli mul väga hea elu. Sain piisavalt linnalube, käisin enne teenistuse lõppu kirikutes ja palvepaikades ja sain juba Tallinna usurahvaga tuttavaks.

Väeosa komandöri autojuhina tahtsid kõik ohvitserid, kaasa arvatud ka need, kes minu usku olid püüdnud kõigutada, minuga hästi läbi saada, sest minult said nad teada komandöri väeossa tuleku ajast. Olin komandöri autojuht teenistuse lõpuni. Kui demobiliseerimise käskkiri ilmus, ütles komandör: „Ma lasen su ruttu vabaks, saad parema töökoha valida!“ Ja üks poliitohvitser, kelle naine töötas Kultuuriministeeriumi süsteemis, otsis mulle ka töökoha. Kõik see lükkas ümber saatana sosistused ja kinnitas, et mul tõesti oli elu, hea elu.

Miks ma seda kõike räägin? Kaks nädalat tagasi külastasin tütrepoega sõjaväeteenistuses. Meil oli huvitav vahetada muljeid sõjaväeteenistusest täna ja 60 aastat tagasi. Meie lapsed ja lapselapsed lähevad teele, millest meie oleme juba käbi käinud. Julgen täna soovitada kõigile noortele, kes te lähete koolidesse, sõjaväeteenistusse, töökohtadele: Ärge heitke ära oma julgust, see saab tihti suure palga juba selles elus ja veelgi enam igavikus!

Ja edasi S – 36. “Teil läheb vaja kannatlikkust.” See salm liitub tihedalt eelmisega. Kannatuste talumiseks on vaja kannatlikkust. Eeskujuks jääb meile Jeesuse kannatlikkus. Nagu tema täitis Jumala tahtmist, nii tuleb seda teha ka meil. Julgus ja kannatlikkus ongi loetud kirjalõigu põhimõisted. Kannatlikkusest ja püsivusest räägib meile ka 12. peatükk: “Jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!” ( 1. ) Kannatlikkus ei tähenda passiivset alistumist, vaid aktiivset kindlaks jäämist lõpuni. Autor tahab oma lugejatele öelda, et nad oleksid kannatlikud ja ei heidaks kunagi enne sihile jõudmist ära oma julgust. “Kes otsani vastu peab, see pääseb.” ( Mt. 24, 13 )

S – id 37 – 38. “ Minu õige jääb usust elama.” Neid salme ei saa kõrvale jätta, sest just siin on kogu kirjalõigu kõrgpunkt. Tuleb see, kes peab tulema. Tulemine tähendab Issanda ilmumist, mida rändav jumalarahvas igatsedes ootab, et jõuda hingamisse. Tuleja saabub tingimata, selles pole vähimatki kahtlust. “Õige”, tähendab siinkohal sama mis “vaga”.

“Õige jääb usust elama”. Usk, ustavus ongi kolmas tähtis sõna selles kirjalõigus. Kui piiblis räägitakse, et inimene usub, siis on selle põhitähendus, et inimene peab kinni oma kuuluvusest Jumalale, et ta jääb ustavaks oma jumalikule päritolule, et ta ei lase ennast välja tõrjuda oma ülemiselt kodumaalt. See ustavus väljendub mitmesugusel viisil, olenedes sellest, millises olukorras on inimene. Kui ta on kaugel Jumalast, siis võib temas olla äge kojuigatsus. Seda ustavuse väljendust oma päritolu ja oma kodumaa vastu nimetab Jeesus näljaks ja januks õiguse järele.

Nii on usk, seni kui inimesel puudub Jumala lähedalolu, sügava rahutuse allikas. See on see tühjuse tunne, see rahutu olek, mis ka meie kaasaja inimesi, eriti noori, sunnib otsima. Tõesti väga palju ka otsitakse, kuid kahjuks otsitakse valedest kohtadest, otsitakse sealt, kus seda leida pole. Okultism, spiritism, nõidus on võtnud tohutult palju meie noori oma haardesse. Meie noored otsivad hoolega, kuid nad ei oska otsida seda, mida nad vajavad ja sealt, kus seda leida on. Nad ei oska otsida Jumalat, kelle juures on lõpplahendus kõikidele eluprobleemidele. Usk saavutab oma olemuse siis, kui inimene enam ei otsi, vaid kui ta leiab, kui küsimusele järgneb vastus, koputamisele avamine, kui Jumal ligi tuleb, kes seni oli peidetud, varjatud – kui ta saab ilmutatud Jumalast. Kui see sünnib, siis muutub kannatus õndsuseks. Õige usk on õndsus, on täitumine, on koju tagasi tulek, on veendumus, on rõõm ja rahu Issandas.

Ja lõpuks S 39 . “Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks”. Julgen arvata, et siin ei ole täna ühtegi inimest, kes otsustaks usust taganeda. Uskumine on sihikindel rändamine. Veel pole kirja lugejatel see käes, mis neile on tõotatud. Aga nad on teel selle poole. Oma eesmärgis on nad kindlad. Selline täiskindlus annab neile ka otsustavuse. Nad ei kõhkle. Kõhklemine on julguse vastand. Nii jääb meile selles kirjasõnumis helisema märtrite usujulgus, millega nad ootavad Issanda tulemist. Olgu see meidki julgustamas ja innustamas! Julgus saab tõesti suure palga! Aamen.

E. Reinsoo piiblitund

Hageri palvemaja 191. aastapäeval 18. sept. 2011.a.

Kutse

Pääste on Jumala töö

3 Ms 26:13.

"Mina olen Issand, teie Jumal, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et te ei oleks enam nende orjad; ma murdsin katki teie ikkepuud ja panin teid käima püstipäi."

Siin räägib Jumal oma rahvale, Iisraelile. Varem samas peatükis ütleb Jumal: "Kui te käite mu seaduste järgi ning peate mu käske ja teete nende järgi, siis ma annan teile vihma õigel ajal ning maa annab oma saagi ja puud väljal annavad oma vilja jne. Jumal tõotab kõike head neile, kes ta käske peavad. See käib ka kõigi inimeste kohta. Aga keegi ei järgi Jumala käske, ei tollal ega praegu. Sest Jumal nõuab meilt enam kui nimelist teenimist. Ta kõige esimene käsk kõlab: "Armasta Jumalat kogu südamega ja kogu hingega ja kogu mõistusega ja kogu oma jõuga."

Kas me siis jääme ilma kõigest sellest heast, mida ta tõotab neile, kes peavad ta käske? Ei jää, sest Jeesus, Jumala Poeg, on meie eest Jumala käsud täitnud. Ta on olnud ja seisab veel praegugi Jumala kohtu ees kõikide inimeste esindajana, kes maksis ära nii meie patuvõla kui ka täitis meie eest Jumala Seaduse. Nõnda oleme Jeesuse läbi, tema isikus esindatuna saanud õigeiks, nii et Jumal võib anda meile seda, mida ta on õigeile tõotanud.

Kui Jumal rahvale rääkis, pidas ta silmas just seda Jeesuse päästetööd. Ta teadis, et inimestel pole võimalik ta käske järgida, ning nii paneb ta Jeesuse teene nende arvele. See tuleb ilmsiks loetud salmist, kus varjatud kujul on pääste tõotus.

Iisraeli rahva ajalugu on võrdpilt kogu inimkonna vaimsest ajaloost. Iisraeli neljasaja-aastane orjaaeg Egiptuses vastab meie vaimsele orjusele patu ahelates. Iisraellastel polnud võimalik muidu orjusest pääseda, kui Jumal läkitas neile päästjaks Moosese, kes on Jeesuse etteennustajaks. Nõnda on ka Jeesus päästnud meid meie pattudest ning on juba viinud meid Jumala tõotatud pühale maale, nimelt Jumalaga osadusse tema armu all.

Kogu jutt Iisraeli rahva päästmisest Egiptuse orjusest ja nende neljakümneaastasest rännakust tõotatud maale on üksikasjalik kirjeldus inimkonna päästmisest Jeesuse läbi. Jutustatakse muuhulgas talle ohverdamisest, mis on eeskujuks Jeesuse ohvrile, Punase mere läbimisest ja Egiptuse sõjaväe uputamisest, mis on võrdpildiks pattude uppumisest Jumala armu merre ja ka ristimisele. Tähtsaim sõnum on kogu aeg see, et just Jumal tegutseb, juhib oma rahvast, kaitseb ja toidab neid. Kõik sünnib Jumala imede kaudu.

Ka loetud salmis rõhutab Jumal oma tegutsemist. Rahvas on kogu aeg olnud passiivne, vahel avaldanud Jumalale isegi vastupanu, igatahes olnud vastuvõttev osapool. See on meie pääste puhul tähtis meeles pidada. Mida võiks teha ori, selleks et vabaks pääseda? Tal pole üldse sõnaõigust. Mida meie, patustajad, võiksime Jumalale enda kaitseks öelda? Jumal kuulab üksnes õigeid, aga mitte patuseid, sest ta on õiglane.

Ent Jumal on ka armastav. Ta kustutas meie patud ära oma Poja verega ja kuulutas meid temas õigeiks. Seejärel laseb ta kuulutada seda rõõmusõnumit meile uskumiseks ilma mingi lisatingimuseta. Meie poolt ei nõuta pääste jaoks midagi, ei palveid, ei paastumist, ei vagadust, ei häid tegusid. Jumal ei taha meie poolt midagi, sest kõik, mis meil on, on pattudest määritud. Jeesuse veri on täiesti piisav tasu meie päästmiseks. Kui katsume sellele midagi lisada, siis me hoopis solvame Jeesust, kes on oma surma läbi meie eest kõik vajaliku juba teinud, ning solvame Jumal-Isa, kes on teda maailma läkitanud.

Jumal kasutab siin sõnu "Ma tõin teid Egiptusemaalt". Samamoodi tõi Jeesus meid kõiki oma ohvri läbi välja patuorjusest, nii et me oleme nüüd vabad Jumala lapsed. Sinnamaani elasime patu ja patuvõla ikke all. Nüüd on meile kõik igaveseks ajaks andeks antud.

Vabaks saamine on orjale suur asi, ning seda mitte ainult materiaalselt, vaid ka vaimselt. Ori saab tagasi inimväärikuse. Kui Jeesus ostis meid oma verega patu ja kuradi valitsusel alt vabaks, siis saime me Jeesuse omadeks, taevase kuninga perekonna liikmeteks. Kuidas saab selle üle mitte rõõmustada? Jumal kasutab siin sõnu "Ma panin teid käima püstipäi". Kogu meie vabastamine ehk päästmine on Jumala töö.

Kahjuks ei tea või ei taha mõned inimesed teada oma päästest Kristuse läbi. Nad on veel patu orjad ega saa käia püstipäi. Teised, kes on näinud Jumala armu Kristuses ning usuvad, et Kristus on meie eest kõik juba teinud, mitte ainult ei käi püstipäi, vaid on juba maa peal ka õndsad.

Ka selliselt uskumine on Jumala töö, mis saab teoks tema sõna läbi. Seepärast peame uurima Piiblisõna sihiga, et saada teada, mida kõike Jumal on meie eest teinud, mitte selle mõttega, et mida meil tuleks teha, et pääseda. Sest Jeesus ütles ristil rippudes: "See on lõpetatud!" Midagi rohkemat pole enam vaja teha. Me oleme Kristuses päästetud, kogu inimkond. Jumal ei nõua meilt enam midagi. Nüüd kutsub ta kõiki seda pääsemist uskuma ja seeläbi taevalikku õndsust nautima.

Jumal heitis nimelt kogu maailma patud Jeesuse peale, kes kandis need ära oma surma läbi. Kui Jeesus ütles ristil „See on lõpetatud“, siis sai iga
inimene maailmas Jumalale kõlblikuks, õigeks ja pühaks – mitte ainult vagad ja usklikud, sest enne Jeesuse surma selliseid maa peal ei olnudki. Nagu
apostel Paulus kirjutab: „Me oleme patu võimu all. Ei ole õiget, ei ole mõistjat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei
ole kes teeb head, ei ühtainsatki.“

Märgiks selle kohta, et Jeesus oli maksnud meie eest meie suure patuvõla, äratas Jumal ta surnuist üles, ja kuna Jeesus oli meie kõikide esindajana,
siis saime ka meie koos temaga kõigest pattudest vabaks. Jumal kiitis temas heaks ka meid.

Kui Jumal nüüd vaatab meie peale, näeb ta meid Jeesuses puhtaina. See, mis Jeesus tegi, oli kõikide inimeste tõeline päästmine. Me oleme nüüd Jeesuse
verega ostetud vabaks hukatusest ja igavesest surmast. Me räägime küll usu kaudu pääsemisest, aga usk ei lisa midagi Jeesuse tehtud tööle, vaid me
lihtsalt usume tema poolt valmistehtud töösse.

Nüüd saame rõõmuga teineteisele öelda: Kuigi me iseendis oleme patused, oleme Kristuses päästetud ja pattudest puhtad ja meil on seeläbi Jumal-Isa
soosing. Sel viisil on Jumal toonud meid välja nagu Egiptuse orjusest. Ta on Kristuse läbi murdnud meie pattude ikke ning paneb meid selle
evangeeliumi läbi pead püsti hoidma. Uskugem siis evangeeliumisse ja öelgem: „Mina olen Jeesuse töö läbi kõik andeks saanud ja mul on tema juures ees õnnis igavene tulevik.“ Aamen.

Juhani Martikainen

Pühalepas, 18.10.2011

Vennastekoguduse sümboleid 2

TÄHT

Juba enne, kui Herrnhut´i jõulutäht sündis, oli täht vennastekogudusele suure tähtsusega. Erinevalt teiste kirikutest, kus tornitipus võib leida risti või kukke on vennastekoguduse hoonetel täht. Küll mitte Eestis, aga näiteks Saksamaal Ebersdorfis, Königsfeldis, Neudietendorfis, Neuwiedis.

Täht ei ole kosmilist päritolu sümbol, vaid osutab siin Kristusele, kui heledale hommikutähele. „ Mina olen Taaveti juur ja sugu, helkjas koidutäht.“ (Ilm 22, 16b)

Vennastekoguduse internaatides püüti majad valguse ja armastusega täita, seda eriti advendi ja jõulute ajal. Ruumid kaunistati kuuseokstega ja transparentidega, mida õpilased ise valmistasid. Kasutati erinevaid kristlikke sümboleid, sõime motiive ja tarkasid hommikumaalt. Õhtutundidel valgustati ruumid paljude küünaldega.

19. sajandi keskel tuli üks kasvataja mõttele, meisterdada üks täht, mida saaks ka valgustada. Alguses valgustati tähti õliga, petrooleumiga, hiljem elektriga. Varsti valmistasid neid tähti õpilased ise. Nii suuremaid, kui väiksemaid, erinevate kiirte arvuga. Täht levis väga laialdaselt.

Herrnhut´i advendi -ja jõulutäht tunnistab valgusest, mis hommikumaa targad sõime juurde juhatas ja tähtede kummardajaist Jeesuse kummardajad tegi. Paljudest Piibli kirjakohtadest, mis räägivad tähest olgu kaks nimetatud: 4 Ms 24,17 ja Mt 2,1-12.