Hb 10:35-39

Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!

Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. “Sest veel pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema , ega viivita.

Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge. Aamen.

Head kokkutulnud sõbrad.

Kõigepealt natukene kirjast heebrealastele. Heebrea kiri ei sisalda mingeid andmeid saatja kohta. Kaua aega peeti seda Pauluse kirjaks. Kuid selle kirja kirjutamisviis, stiil, sõnavara ja väljenduslaad algkeeles on täiesti vastuolus Pauluse kirjade omaga, nõnda et tänapäeval ei pea enam keegi seda Pauluse kirjaks. Kirja tegelik autor on teadmata.

Sama raske on vastust leida ka adressaadi küsimusele. Kirjas ei leidu mingeid andmeid selle kohta, kellele kiri on kirjutatud. Pealkiri: “Kiri heebrealastele”, näib olevat lisatud hiljem.

Kiri on kirjutatud kristlikele juutidele, kelledel on oht taganeda oma kristlikust usust ja pöörduda tagasi judaismi – juudiusku. Juba kirja alguses on juttu Jumala rääkimisest nende esivanematele prohvetite kaudu. Kristlasteks on nad saanud esimese põlvkonna kristlaste, apostlite kaudu. Olles Jumala Vaimu läbi valgustatud ja kristlasteks saanud, on nad pidanud taluma palju kannatusi ja oma vara riisumist. ( 10,34 ) Nüüd aga on nad nähtavasti ohus langeda uuesti juutide ohvriteenistusse ja kaotades usu Kristuse vastu, taganedes ja usust lahti öeldes. Kirja autor tunneb väga hästi juudi jumalateenistust ning manitseb ja kinnitab neid. Iga õpetlik arutlus kirjas lõpeb kohe ka manitsusega.

Kirja sisu on Poeg, Jumala lõplik sõna. Ta on ülem kui inglid. Ta on suurem kui Mooses ja Joosua, kes tõid rahvale rahu ja õnneliku põlve. Seepärast tulebki hoolikalt püüda saavutada Jumala rahu Kristuse kaudu. Kristus on tõeline ülempreester. Ta on Uue Lepingu vahendaja. Ta on toonud igavesti kestva ohvri, mis ei vaja enam kordamist. Seepärast tuleb kõigis tagakiusamiste kannatustes ja patu kiusatustes vaadata Jeesusele.

Ja nüüd S. – 35. “Ärge heitke ära oma julgust!” See sõna tähendab ka siirust ja usalduslikkust ning julgust suhtlemisel nii Jumalaga kui ka inimestega.

Kirja saajad on tulnud läbi raskuste ja tagakiusamiste. Ei ole välistatud, et kannatusi on veelgi ees ja praegu on ainult hingetõmbe aeg. Autor kutsub oma lugejaid kõigest hoolimata jätkama püstipäi teekonda Tõotatud Maa poole.

Loetud salmis ei räägita mitte lihtsalt julguse kadumisest, vaid selle minemaviskamisest – Ärge heitke ära oma julgust! Julgust ei tohi endast heita ära nagu mingit tarbetut asja. Lahingust põgenenud sõdur viskab küll minema oma relvad, kuid kristlane ei tohi oma julgusega nõnda teha.

Julgusel on oma palk. Sellest on juttu juba eelmises salmis, kus öeldakse: “Teades, et teil endal on parem ja jääv varandus.” See varandus on taevas. See lootus võimaldab meil jääda täitma Jumala tahet ka kannatustes. Roomlastele kirjutab Paulus: “Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.” ( 8, 18 )

„Ärge siis heitke ära oma julgust!“ Julgust läheb vaja juba usklikuks saamisel. Kaugeltki kõik ei julge tunnistada, et ma olen usklikuks saanud. Võib tekkida soov – salaja usklik olla. Kinnikaetud lõke aga kustub ära. Minus oli valminud kindel otsus: Ma tahan, maksku mis maksab õndsaks saada! Usklikuks saamisel mul mingeid julguse teste polnud, sest olin lapsest saadik kirikus ja palvetundides käinud. Julgust läks mul vaja pisut hiljem, kui mind sõjaväeteenistusse kutsuti ja seal peagi avastati, et mul on Uus Testament kaasas. Siis olid kõik väeosa poliitmehed ja ohvitserid minuga ametis, et minu usku kaotada. Eriti võttis selle oma südameasjaks üks Lepiku nimeline väeosa komsorg, kes kõikide peale kõikvõimalikke ettekandeid tegi ja nõnda auastme redelil reamehest vanemseersandini väga kiiresti tõusis. Minuga tegeledes tema ainult ei piirdunud vestlusega, vaid käskis mul, ateistliku sisuga raamatuid konspekteerida, sundides nõnda mind neid raamatuid lugema. Lugema võib ju sundida, samuti loetut konspekteerima, aga ega see veel inimeses midagi muuda.

Sõjaväeteenistuse algus oli mulle raskeks katsumuseks. Ülemused nõudsid minu usust aru, kaasteenijad ka kuigipalju pilkasid usu üle. Meie rühmas oli aga üks Kohtla-Järve kaevur, turske poiss. Usust ta ilmselt kuigipalju ei teadnud, aga tema teadis hästi, et meil on usuvabadus. Kui keegi usu kohta midagi halba sõnas, ütles ta: „Poisid, kas te ei tea, et meil on usuvabadus!“ Ja minul oli kaitsja olemas.

Kui saatan Eevale keelatud puust vilja maitsmiseks sosistas: „Te saate Jumala sarnaseks!“ Tulemuseks aga oli, et Eeva ja Aadam tundsid endid alasti. Seal sõjaväe alguspäevil sosistas saatan mulle päris võimsalt: „Siin sul enam elu ei ole, siin on kõik sinu vastu!“ Aga et ma oma julgust ära ei heitnud, kujunes mul selles väeosas hoopis hea elu. Mäletan, et viimaseks pakkumiseks oli mulle: „Kas ma ei tahaks parteisse astuda?“ Siis tundsin oma südames juba võitja rõõmu! Midagi rohkemat neil mulle minu usu vastu pakkuda ei olnud. Ma olin võitja!

Peale noorteaega sain ma divisjoni juhtrühma autojuhiks. See oli ahju ja kinnise veokastiga masin, staabiauto. Kui hiljem senine väeosa komandöri autojuht demobiliseeriti, pakuti see koht mulle. Väeosa komandör oli range mees, ohvitserid kartsid teda, kuid mina sain temaga väga hästi läbi. Väeosa komandöri autojuhina oli mul väga hea elu. Sain piisavalt linnalube, käisin enne teenistuse lõppu kirikutes ja palvepaikades ja sain juba Tallinna usurahvaga tuttavaks.

Väeosa komandöri autojuhina tahtsid kõik ohvitserid, kaasa arvatud ka need, kes minu usku olid püüdnud kõigutada, minuga hästi läbi saada, sest minult said nad teada komandöri väeossa tuleku ajast. Olin komandöri autojuht teenistuse lõpuni. Kui demobiliseerimise käskkiri ilmus, ütles komandör: „Ma lasen su ruttu vabaks, saad parema töökoha valida!“ Ja üks poliitohvitser, kelle naine töötas Kultuuriministeeriumi süsteemis, otsis mulle ka töökoha. Kõik see lükkas ümber saatana sosistused ja kinnitas, et mul tõesti oli elu, hea elu.

Miks ma seda kõike räägin? Kaks nädalat tagasi külastasin tütrepoega sõjaväeteenistuses. Meil oli huvitav vahetada muljeid sõjaväeteenistusest täna ja 60 aastat tagasi. Meie lapsed ja lapselapsed lähevad teele, millest meie oleme juba käbi käinud. Julgen täna soovitada kõigile noortele, kes te lähete koolidesse, sõjaväeteenistusse, töökohtadele: Ärge heitke ära oma julgust, see saab tihti suure palga juba selles elus ja veelgi enam igavikus!

Ja edasi S – 36. “Teil läheb vaja kannatlikkust.” See salm liitub tihedalt eelmisega. Kannatuste talumiseks on vaja kannatlikkust. Eeskujuks jääb meile Jeesuse kannatlikkus. Nagu tema täitis Jumala tahtmist, nii tuleb seda teha ka meil. Julgus ja kannatlikkus ongi loetud kirjalõigu põhimõisted. Kannatlikkusest ja püsivusest räägib meile ka 12. peatükk: “Jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!” ( 1. ) Kannatlikkus ei tähenda passiivset alistumist, vaid aktiivset kindlaks jäämist lõpuni. Autor tahab oma lugejatele öelda, et nad oleksid kannatlikud ja ei heidaks kunagi enne sihile jõudmist ära oma julgust. “Kes otsani vastu peab, see pääseb.” ( Mt. 24, 13 )

S – id 37 – 38. “ Minu õige jääb usust elama.” Neid salme ei saa kõrvale jätta, sest just siin on kogu kirjalõigu kõrgpunkt. Tuleb see, kes peab tulema. Tulemine tähendab Issanda ilmumist, mida rändav jumalarahvas igatsedes ootab, et jõuda hingamisse. Tuleja saabub tingimata, selles pole vähimatki kahtlust. “Õige”, tähendab siinkohal sama mis “vaga”.

“Õige jääb usust elama”. Usk, ustavus ongi kolmas tähtis sõna selles kirjalõigus. Kui piiblis räägitakse, et inimene usub, siis on selle põhitähendus, et inimene peab kinni oma kuuluvusest Jumalale, et ta jääb ustavaks oma jumalikule päritolule, et ta ei lase ennast välja tõrjuda oma ülemiselt kodumaalt. See ustavus väljendub mitmesugusel viisil, olenedes sellest, millises olukorras on inimene. Kui ta on kaugel Jumalast, siis võib temas olla äge kojuigatsus. Seda ustavuse väljendust oma päritolu ja oma kodumaa vastu nimetab Jeesus näljaks ja januks õiguse järele.

Nii on usk, seni kui inimesel puudub Jumala lähedalolu, sügava rahutuse allikas. See on see tühjuse tunne, see rahutu olek, mis ka meie kaasaja inimesi, eriti noori, sunnib otsima. Tõesti väga palju ka otsitakse, kuid kahjuks otsitakse valedest kohtadest, otsitakse sealt, kus seda leida pole. Okultism, spiritism, nõidus on võtnud tohutult palju meie noori oma haardesse. Meie noored otsivad hoolega, kuid nad ei oska otsida seda, mida nad vajavad ja sealt, kus seda leida on. Nad ei oska otsida Jumalat, kelle juures on lõpplahendus kõikidele eluprobleemidele. Usk saavutab oma olemuse siis, kui inimene enam ei otsi, vaid kui ta leiab, kui küsimusele järgneb vastus, koputamisele avamine, kui Jumal ligi tuleb, kes seni oli peidetud, varjatud – kui ta saab ilmutatud Jumalast. Kui see sünnib, siis muutub kannatus õndsuseks. Õige usk on õndsus, on täitumine, on koju tagasi tulek, on veendumus, on rõõm ja rahu Issandas.

Ja lõpuks S 39 . “Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks”. Julgen arvata, et siin ei ole täna ühtegi inimest, kes otsustaks usust taganeda. Uskumine on sihikindel rändamine. Veel pole kirja lugejatel see käes, mis neile on tõotatud. Aga nad on teel selle poole. Oma eesmärgis on nad kindlad. Selline täiskindlus annab neile ka otsustavuse. Nad ei kõhkle. Kõhklemine on julguse vastand. Nii jääb meile selles kirjasõnumis helisema märtrite usujulgus, millega nad ootavad Issanda tulemist. Olgu see meidki julgustamas ja innustamas! Julgus saab tõesti suure palga! Aamen.

E. Reinsoo piiblitund

Hageri palvemaja 191. aastapäeval 18. sept. 2011.a.

Kutse

Pääste on Jumala töö

3 Ms 26:13.

"Mina olen Issand, teie Jumal, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et te ei oleks enam nende orjad; ma murdsin katki teie ikkepuud ja panin teid käima püstipäi."

Siin räägib Jumal oma rahvale, Iisraelile. Varem samas peatükis ütleb Jumal: "Kui te käite mu seaduste järgi ning peate mu käske ja teete nende järgi, siis ma annan teile vihma õigel ajal ning maa annab oma saagi ja puud väljal annavad oma vilja jne. Jumal tõotab kõike head neile, kes ta käske peavad. See käib ka kõigi inimeste kohta. Aga keegi ei järgi Jumala käske, ei tollal ega praegu. Sest Jumal nõuab meilt enam kui nimelist teenimist. Ta kõige esimene käsk kõlab: "Armasta Jumalat kogu südamega ja kogu hingega ja kogu mõistusega ja kogu oma jõuga."

Kas me siis jääme ilma kõigest sellest heast, mida ta tõotab neile, kes peavad ta käske? Ei jää, sest Jeesus, Jumala Poeg, on meie eest Jumala käsud täitnud. Ta on olnud ja seisab veel praegugi Jumala kohtu ees kõikide inimeste esindajana, kes maksis ära nii meie patuvõla kui ka täitis meie eest Jumala Seaduse. Nõnda oleme Jeesuse läbi, tema isikus esindatuna saanud õigeiks, nii et Jumal võib anda meile seda, mida ta on õigeile tõotanud.

Kui Jumal rahvale rääkis, pidas ta silmas just seda Jeesuse päästetööd. Ta teadis, et inimestel pole võimalik ta käske järgida, ning nii paneb ta Jeesuse teene nende arvele. See tuleb ilmsiks loetud salmist, kus varjatud kujul on pääste tõotus.

Iisraeli rahva ajalugu on võrdpilt kogu inimkonna vaimsest ajaloost. Iisraeli neljasaja-aastane orjaaeg Egiptuses vastab meie vaimsele orjusele patu ahelates. Iisraellastel polnud võimalik muidu orjusest pääseda, kui Jumal läkitas neile päästjaks Moosese, kes on Jeesuse etteennustajaks. Nõnda on ka Jeesus päästnud meid meie pattudest ning on juba viinud meid Jumala tõotatud pühale maale, nimelt Jumalaga osadusse tema armu all.

Kogu jutt Iisraeli rahva päästmisest Egiptuse orjusest ja nende neljakümneaastasest rännakust tõotatud maale on üksikasjalik kirjeldus inimkonna päästmisest Jeesuse läbi. Jutustatakse muuhulgas talle ohverdamisest, mis on eeskujuks Jeesuse ohvrile, Punase mere läbimisest ja Egiptuse sõjaväe uputamisest, mis on võrdpildiks pattude uppumisest Jumala armu merre ja ka ristimisele. Tähtsaim sõnum on kogu aeg see, et just Jumal tegutseb, juhib oma rahvast, kaitseb ja toidab neid. Kõik sünnib Jumala imede kaudu.

Ka loetud salmis rõhutab Jumal oma tegutsemist. Rahvas on kogu aeg olnud passiivne, vahel avaldanud Jumalale isegi vastupanu, igatahes olnud vastuvõttev osapool. See on meie pääste puhul tähtis meeles pidada. Mida võiks teha ori, selleks et vabaks pääseda? Tal pole üldse sõnaõigust. Mida meie, patustajad, võiksime Jumalale enda kaitseks öelda? Jumal kuulab üksnes õigeid, aga mitte patuseid, sest ta on õiglane.

Ent Jumal on ka armastav. Ta kustutas meie patud ära oma Poja verega ja kuulutas meid temas õigeiks. Seejärel laseb ta kuulutada seda rõõmusõnumit meile uskumiseks ilma mingi lisatingimuseta. Meie poolt ei nõuta pääste jaoks midagi, ei palveid, ei paastumist, ei vagadust, ei häid tegusid. Jumal ei taha meie poolt midagi, sest kõik, mis meil on, on pattudest määritud. Jeesuse veri on täiesti piisav tasu meie päästmiseks. Kui katsume sellele midagi lisada, siis me hoopis solvame Jeesust, kes on oma surma läbi meie eest kõik vajaliku juba teinud, ning solvame Jumal-Isa, kes on teda maailma läkitanud.

Jumal kasutab siin sõnu "Ma tõin teid Egiptusemaalt". Samamoodi tõi Jeesus meid kõiki oma ohvri läbi välja patuorjusest, nii et me oleme nüüd vabad Jumala lapsed. Sinnamaani elasime patu ja patuvõla ikke all. Nüüd on meile kõik igaveseks ajaks andeks antud.

Vabaks saamine on orjale suur asi, ning seda mitte ainult materiaalselt, vaid ka vaimselt. Ori saab tagasi inimväärikuse. Kui Jeesus ostis meid oma verega patu ja kuradi valitsusel alt vabaks, siis saime me Jeesuse omadeks, taevase kuninga perekonna liikmeteks. Kuidas saab selle üle mitte rõõmustada? Jumal kasutab siin sõnu "Ma panin teid käima püstipäi". Kogu meie vabastamine ehk päästmine on Jumala töö.

Kahjuks ei tea või ei taha mõned inimesed teada oma päästest Kristuse läbi. Nad on veel patu orjad ega saa käia püstipäi. Teised, kes on näinud Jumala armu Kristuses ning usuvad, et Kristus on meie eest kõik juba teinud, mitte ainult ei käi püstipäi, vaid on juba maa peal ka õndsad.

Ka selliselt uskumine on Jumala töö, mis saab teoks tema sõna läbi. Seepärast peame uurima Piiblisõna sihiga, et saada teada, mida kõike Jumal on meie eest teinud, mitte selle mõttega, et mida meil tuleks teha, et pääseda. Sest Jeesus ütles ristil rippudes: "See on lõpetatud!" Midagi rohkemat pole enam vaja teha. Me oleme Kristuses päästetud, kogu inimkond. Jumal ei nõua meilt enam midagi. Nüüd kutsub ta kõiki seda pääsemist uskuma ja seeläbi taevalikku õndsust nautima.

Jumal heitis nimelt kogu maailma patud Jeesuse peale, kes kandis need ära oma surma läbi. Kui Jeesus ütles ristil „See on lõpetatud“, siis sai iga
inimene maailmas Jumalale kõlblikuks, õigeks ja pühaks – mitte ainult vagad ja usklikud, sest enne Jeesuse surma selliseid maa peal ei olnudki. Nagu
apostel Paulus kirjutab: „Me oleme patu võimu all. Ei ole õiget, ei ole mõistjat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei
ole kes teeb head, ei ühtainsatki.“

Märgiks selle kohta, et Jeesus oli maksnud meie eest meie suure patuvõla, äratas Jumal ta surnuist üles, ja kuna Jeesus oli meie kõikide esindajana,
siis saime ka meie koos temaga kõigest pattudest vabaks. Jumal kiitis temas heaks ka meid.

Kui Jumal nüüd vaatab meie peale, näeb ta meid Jeesuses puhtaina. See, mis Jeesus tegi, oli kõikide inimeste tõeline päästmine. Me oleme nüüd Jeesuse
verega ostetud vabaks hukatusest ja igavesest surmast. Me räägime küll usu kaudu pääsemisest, aga usk ei lisa midagi Jeesuse tehtud tööle, vaid me
lihtsalt usume tema poolt valmistehtud töösse.

Nüüd saame rõõmuga teineteisele öelda: Kuigi me iseendis oleme patused, oleme Kristuses päästetud ja pattudest puhtad ja meil on seeläbi Jumal-Isa
soosing. Sel viisil on Jumal toonud meid välja nagu Egiptuse orjusest. Ta on Kristuse läbi murdnud meie pattude ikke ning paneb meid selle
evangeeliumi läbi pead püsti hoidma. Uskugem siis evangeeliumisse ja öelgem: „Mina olen Jeesuse töö läbi kõik andeks saanud ja mul on tema juures ees õnnis igavene tulevik.“ Aamen.

Juhani Martikainen

Pühalepas, 18.10.2011

Vennastekoguduse sümboleid 2

TÄHT

Juba enne, kui Herrnhut´i jõulutäht sündis, oli täht vennastekogudusele suure tähtsusega. Erinevalt teiste kirikutest, kus tornitipus võib leida risti või kukke on vennastekoguduse hoonetel täht. Küll mitte Eestis, aga näiteks Saksamaal Ebersdorfis, Königsfeldis, Neudietendorfis, Neuwiedis.

Täht ei ole kosmilist päritolu sümbol, vaid osutab siin Kristusele, kui heledale hommikutähele. „ Mina olen Taaveti juur ja sugu, helkjas koidutäht.“ (Ilm 22, 16b)

Vennastekoguduse internaatides püüti majad valguse ja armastusega täita, seda eriti advendi ja jõulute ajal. Ruumid kaunistati kuuseokstega ja transparentidega, mida õpilased ise valmistasid. Kasutati erinevaid kristlikke sümboleid, sõime motiive ja tarkasid hommikumaalt. Õhtutundidel valgustati ruumid paljude küünaldega.

19. sajandi keskel tuli üks kasvataja mõttele, meisterdada üks täht, mida saaks ka valgustada. Alguses valgustati tähti õliga, petrooleumiga, hiljem elektriga. Varsti valmistasid neid tähti õpilased ise. Nii suuremaid, kui väiksemaid, erinevate kiirte arvuga. Täht levis väga laialdaselt.

Herrnhut´i advendi -ja jõulutäht tunnistab valgusest, mis hommikumaa targad sõime juurde juhatas ja tähtede kummardajaist Jeesuse kummardajad tegi. Paljudest Piibli kirjakohtadest, mis räägivad tähest olgu kaks nimetatud: 4 Ms 24,17 ja Mt 2,1-12.

Usupuhastuspüha 2011

1517. aastal, pühakutepäeva eelõhtul naelutas Martin Luther (1483-1546) Wittenbergi kiriku uksele 95 vaidlusteesi. Seda kuupäeva peetakse reformatsiooni alguseks ja tähistatakse ka tänapäeval reformatsiooni päevana, usupuhastuspühana, õige usu ülevõtmise pühana – nõnda nagu teda on nimetatud. Õigupoolest olid reformatsioonile teed valmistanud mitmed märtrid ja usuliikumised. Nimetaks siin Jan Hus´i, kes oma sünnipäeval 1415. aastal kui ketser tulesurma pidi surema. See oli 100 aastat enne Wittenbergi sündmusi. Jan Hus´i hukkamisega ei saabunud rahu vaid tekkisid uued liikumised. Hussiitide ja taboriitide aastaid kestnud võitlus lõppes viimaks küll nende purustamisega. Protestantlikud põgenejad moodustasid hiljem koguduse, mida tuntakse Böömi ja Määri vendade nime all. Böömi- Määri vennad olid ka Zinzendorfi Herrnhuti vennastekoguduse alguse juures.

Martin Luther ise ei soovinud oma tegevusega uut konfessiooni luua vaid juhtis tähelepanu tolleaegses lääne kirikus esinevatele kõrvalekaldumistele, ennekõike indulgentside müümise praktikale. Luther esitas küll teesid, aga vaidlust formuleeritud teeside üle tavapärasel viisil ei tekkinud. Vallandus hoopis aastaid kestev reformatsioon, mille tulemusena lakkas olemast ühtne lääne kirik ja tekkisid mitmed uued kirikud ja ühendused. Suuremad neist luterlik, reformeeritud ja anglikaani kirik.

Usupuhastuspüha võiks seega nimetada ka luterliku ja teiste reformatsiooni tagajärjel tekkinud kirikute sünnipäevaks. Aastasadu on see päev olnud üheks oluliseks kirikupühaks protestantlikes maades, sealhulgas meie kodumaal. Saksamaal reformatsiooni hällis on ta osades liidumaades koguni töövaba päev.

Kui öelda märksõna – usupuhastuspüha siis mis minule kõige esmalt meenub? Kirikute punased tekstiilid, mis on ka märk Pühast Vaimust , võitlevast kogudusest, märk ka sellest verest, mis valati reformatsiooni võidu nimel. Lauluraamatu rubriik „ Võitlev kogudus“. Kiriku hümn Martin Lutheri „Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas“, mida lauldi ikka püsti seistes ja lõpulauluna. Kõned mis vaagisid ajaloolisi sündmusi, usupuhtuse probleeme minevikus ja tänapäeval, meie luteri kiriku tänast päeva, usku ja selle Pühakirja järgsust meis enestes.

Täna on olukord mõneti teine, võib olla see oli juba toona nõnda, kui mina enam kui 30 aastat tagasi kirikusse tulin ja mind Räpina kirikus ristiti. Aga minul puuduvad sellest mälestused. Täna on usupuhastuspüha taandunumas/taandunud, nõnda nagu surnute mälestamispühagi, mida viimasel kirikuaasta pühapäeval on peetud. Usupuhastuspüha asemele on asunud pühakutepäev ja hingedepäev. Surnutemälestamispüha sisu on kandumas endisaegsele sünkretistlikule hingedepäevale. Usupuhastuspühale ei olegi sisulist alternatiivi. Tundub, et me nagu häbeneksime usupuhastust ja selle meenutamist. Kõneldakse ju ilmalike võidupäevadegi sobimatusest kaasaegsesse euroopalikku ühiskonda.

Usupuhastuspüha ei ole vaid võitlust ja võitu tähistav püha vaid ka sünnipäev. Meie kiriku sünnipäev. Kui me sünnipäevalast häbeneme, tema sünnipäeva ei taha meenutada kas on see sünnipäevalaps siis meile võõras või mingil viisil alaväärtuslik? Aga see on ju kirik, millesse ma kuulun, see on meie esivanemate kirik läbi aastasadade.

Kas ei ole juba praegune olukord põhjuseks, miks peaksime usupuhastuspüha eriliselt tähtsaks pidama? Kui meie kirik on nõnda haruline ja mitte rahumeelselt kahar puu vaid otsimas abi ja lahendusi väljast poolt - abi paganate käest. Kas me ei peaks just reformatsiooni viljasid enam esile tooma ja oma kirikut kalliks pidama?

Aga vaatamata olukordadele ja suundumustele võime täna siiski tõdeda, et meie evangeelne kirik on püsinud pea 500 aastat. Tänu Taevasele Isale selle armu eest. Kasutagem siis neid võimalusi targalt, mis usupuhastus meile on andnud. Pidagem kalliks seda märtrite verd, mis on valatud, et me tohime arvata ja ka öelda välja seda mis Looja on meile südamesse andnud.

Täna loetud evangeeliumis ütleb Issand „ Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes minu ära salgab inimeste ees, selle salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas.“ Tunnistamine inimeste ees see on välja minemine. Oma väikeses koguduses või kaaskristlaste hulgas on see tunnistamine meile omane. Kiriku liturgias on usutunnistus, mida me loeme. Teistes kogudustes tõuseb inimene ja annab suuga tunnistust oma Päästjast, Issanda ligiolutunnetusest argiolukordades. Kogudus on enamasti turvaline keskkond, tunnistused oodatud, vahel kahjuks isegi nõutud. Tunnistus inimeste ees – koolis, töökohal, avalikus ruumis, paganate keskel see on teine keskkond. Tunnistus koguduses on venna kinnituseks. Avalik tunnistamine on võrreldav kuulutamisega. Sama kaalukas kui mitte enam on tunnistus, mille me anname oma tegudega, oma eluga. Olla hea tunnistus Issandast see ei ole kerge. Kas üldse võimalik? Issand ise annab meile selleks jõudu oma Püha Vaimu kaudu. Aga seda on vaja ka taotleda see ei ole iseenesest.

Lõpetuseks küsiksin, kas minu suhe Jeesusega on selline, mis võimaldab olla tunnistaja, hea tunnistaja? Kas oleks vaja siin muutusi, kas oleks minu elust midagi välja puhastada? Kas see usk, minu usk, on õndsakstegev. Kas ma näen kord oma Lunastajat palgest palgesse?

L.R.

Vennastekoguduse sümboleid

TALL

Tall on kristluse üks vanemaid sümboleid. Läbi terve keskaja kasutati teda erinevalt kujutatuna väga palju. Böömi vendadel on ta leidnud kasutamist ametlike trükiste kaunistusena ja väga laialdaselt - nõnda, et me võime Talle kujutist Uniteedi vapiks lugeda.

Esimest korda kohtame Talle kujutist 1541. aasta tsehhi lauluraamatu kaanel. Seal on Tall võidulipuga ümbritsetuna inglitest ja pilvedest. Allpool on kujutatud maapealset laulvat kogudust.

1606. aasta lauluraamatul näeme Talle võidulipuga, vikerkaart ja Siioni mäge, 4 looma ja 24 harfi mängivat vanemat (Ilm 4,3-8; 5,6)

Vana Vennaste Uniteet võttis teadlikult võiduka, triumfeeriva Talle oma sümboliks ja kasutas seda hiljem piiskopipitsatil. Vanim pitsati jäljend pärineb aastast 1634. Daniel Ernst Jablonski Poola Uniteedi piiskopina on sellise kujutisega pitsatit kasutanud ordinatsioonitunnistusel. Nikolaus Ludwig von Zinzendorf ja hilisemad Uuenenud Uniteedi piiskopid võtsid Jablonski kasutatud ametipitsati üle ja sarnast pitsatit kasutatakse tänapäevani. Erinevused on peaasjalikult vaid kaunistustes ja suuruses.

Talle sümbolit kasutatakse Uniteedi kõigis provintsides. Seega on ta kõiki ühendav sümbol. Juba vana Vennaste Uniteet kasutas pitsatil teksti VICIT AGNUS NOSTER – EUM SEQUAMUR (meie Tall on võitja – järgnegem talle). Talle sümbolit kasutavad ka mõned teised kirikud.

/Allikas: Handbuch für Versammlungen in der Brüdergemeine (Vennastekoguduse koosolekute käsiraamat), 2006./

Jumal on nõtrades vägev

2 Kr 12:1-10

Jumala riik on imelik riik. Selle elanikud on kõik iseeneses nõdrad ja viletsad. Tublisid ja vägevaid inimesi sinna ei lasta. Et selle riigi elanikud ei langeks kõrkusesse, vaid jääksid alandlikuks, laseb Issand kuradil neid karistada, tuletamaks neile meelde nende patte ja väärsamme. Sest vaid alandlikuina võib Jumal neid kasutada oma sulastena. Apostel Pauluski sai tihti kogeda seda Issanda karistust. Ta kirjutab sellest oma teises kirjas korintlastele vastuseks neile, kes mõtlesid, et ta pole õige apostel:

Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu. Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde.
²Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest- kas ta oli ihus, seda ma ei tea, või kas ta oli ihust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab - tõmmati kolmanda taevani.
³Ja ma tean, et sama inimest - kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab -
⁴tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida.
⁵Selle inimese üle ma kiitlen, iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle.
⁶Jah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb,
⁷ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks.
⁸Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks.
⁹Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.
¹⁰Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.

Meie, kellele nii suuri ülesandeid nagu Paulusele pole antud, oleme siiski Jumala evangeeliumi käskjalad maailmas. Jumal on valinud meid selleks, hoolimata meie inimlikest puudustest ja nõrkustest. Mõistagi oleks Jumal võinud läkitada oma inglid, nii nagu ta Jeesuse sünniga seoses tegi. Inglid teatasid karjastele Jeesuse sünnist ning et ta on Messias, Issand. Lk 2:8-10.

Ometi ei vali Jumal evangeeliumi levitajaiks ingleid või vaime, vaid inimesi. Need varustab ta Püha Vaimuga ja annab ülesandeks "teha Jeesuse jüngriteks kõik rahvad, ristida neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetada neid pidama kõike, mida Jeesus on käskinud." Mt 28:19,20. See tähendab kuulutada inimestele Jumala suuri tegusid Jeesuse läbi ja nii anda neile osadus Jeesuse taevaliku pärandiga.

Valides kaksteist apostlit oli Jeesus teadlik, missugused nad olid. Sest juba igavesest ajast teadis ta, et kogu maailm saab pattulangemise läbi vaimulikult hävitatud. Rm 7:18. Ja ilma Püha Vaimu juhtimiseta evangeeliumi juurde jääme me Jumala vaenlasteks. Aga vaim sünnitab meid uuesti ja teeb meid headeks Jumala tööriistadeks ristimise ja usu kaudu. "Jumal teeb kõik uueks." Ilm 21:5. Vana inimene sureb ja uus inimene tõuseb. "Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, uus on sündinud." 2Kr 5:17.

Damaskuses olles sai Paulus Ananiase sõnakuulutamise läbi Püha Vaimu õpetust evangeeliumist ja seega uuestisündimise anni. Ananias rääkis talle kõigest, mida Jeesus meie pääste jaoks on teinud ning vahendas talle Jumala kutset kuulutada evangeeliumi nii paganaile kui ka juutidele. Paulus sai selle kutse pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ap 9:15.

Paulus hoidis end alandlikuna ega tahtnud end esile tõsta. Esimeses kirjas korintlastele kirjutab ta: "Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust." 1Kr 2:1-2. Teine kord võrdleb ta end hapra saviastjaga: "See aare (evangeelium) on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist." 2Kr 4:7.

Sest me elame nagu kahes maailmas, ühelt poolt patuses ihus, mis kunagi ei parane, vaid ikka võitleb Jumala tõe vastu. Seda lihalikku meelt peame iga päev evangeeliumiga suretama. Teiselt poolt elame juba taevas, nagu Paulus kirjutab: "Te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas.“ Kl 3:3. Meie uus loomus usu kaudu Kristuses pole silmaga nähtav, kuigi see on juba nüüd olemas. Aga "kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses." Kl 3:4.

Paulus kogeb seda kahesugust elu raskena ja kirjutab roomlastele: "Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan." Rm 7:15. Pääste puhul on ta teadlik oma vääritusest ja peale selle piinab teda üks "vai lihas, mille Jumala on talle andnud, et ta ei läheks kõrgiks." 2 Kr 12:7. Me ei tea, mis vai see oli, aga Paulus teab, et see tuleneb ta patusest loomust, mis on paradiisis pattulangemise tagajärg. Ta näeb selgelt oma tõelist olukorda ja kirjutab roomlastele: "Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?" Aga tegelikult ta teab, kust tuleb abi: "Tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!" Rm 7:24-25

Meil kõigil on patune loomus ning seepärast ka oma vai lihas, et me jääksime alandlikuks. "Keegi pole Jumala ees õige." Rm 3:12. Ometi on Jeesus valinud just seesuguseid ebatäiuslikke inimesi oma tunnistajaiks maailmas. Aga ta annab neile armu ja ütleb: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Need sõnad lohutavad meid, kui me tunneme, et me oleme väärtusetud. Jeesus ei surnud ju õigete, vaid patuste eest. Mk 2:17, Rm 5:8. Mäletagem ka prohvet Jesaja sõnu Jeesusest: "Ta võttis enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud." Js 53:4-5.

Armas hing! Kõik, mis meid rõhub, ja kõik kurja meie sees, mida me ise ei tunnegi, kandis Jeesus ära, nii et me nüüd õigeina ja puhtaina seda uskudes saame lootusega vaadata taeva poole. Jeesuse nimel julgeme ka kõiges ebatäiuslikkuses ja nõrkuses viia inimestele päästesõnumit. Sest me ei lähe oma väega, vaid Jumala armu väes, mis on võimas meie nõrkuses. Me saame surra Kristusega, nii et me jätame ära kõik meie oma ja loodame üksnes Jumala armule Kristuses.

Teksti lõpus kirjutab Paulus: "Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev." Kristlane, kes järgib Jumala sõna, ei saa inimeste poolt oodata heatahtlikkust. "Ei ole teener suurem kui ta isand, Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki," ütleb Jeesus. Jh 15.20.

Ometi saame me rõõmustada selle üle, et Püha Vaim juhib meid Jeesuse tõttu imelisel viisil taevasse. Olgu meie tunnistus ikka nagu Paulusel: „Mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale. Gl 6:14. Aamen.

Bengt Strengell

Pühalepas 18.10.2011