Olles teel kirikuna.Mõned virgutused .

Christoph Reichel Vennastekoguduse pastor ja direktsiooni liige. Vend Reichel elab Zeist`is Hollandis

Meie, olles teel kirikuna - Jäin kõigepealt pealkirja juurde peatuma. See tekitab minus küsimusi. Mis tähendab “ meie“? Kes on „meie“? Mida see ütleb, et me oleme üks kirik, üks provints? Kas me saame edasi minna ja just provintsina üleilmses vennaste uniteedis? Milline on meie tee, mis teda iseloomustab?

Kes me oleme? Kas me saame rääkida ühtsest „meie“st ?

Meie, need on vennastekoguduse liikmed, inimesed väga erineva päritoluga, kasvanud Surinaamis, või DDR-is või Saksa Liitvabariigis, või Śveitsis , linnas või maal. Meil on oma elukogemused, meil on vajadused ja ootused seoses vennastekogudusega – milline peaks ja võiks kogudus olla. Me oleme leidnud vennastekogudusest kindlustunde, kodu, tuge - aga väga erineval viisil.

Me mõistame üha rohkem, kui väga minevik meid mõjutab. Mõne aja eest ilmus foorumis üks kirjutis sõjaaegse põlvkonna lapselapselt. Vanemad, st meie, umbes minu põlvkond – põgenike lapsed, kandes endas hirme ja traumasid. Või kasvades üles DDR – is. Mul on kogemus selleaegselt vennastekoguduse aastavahetuse kohtumiselt Herrnhutis, ühiskonnas, mis oli valitsetud ühe ideoloogia poolt. Kes ei aktsepteerinud seda ideoloogiat ei saanud ka ülikoolis õppida, seda jälitati. Üksteist vajati, et olla kindlad, et ei olda üksi, kui käidi teistel teedel. Või meie Surinaami õed ja vennad. Orjapidamise ajalugu on ikka veel aktuaalne. Et vanavanaema oli esimene, kes kingi tohtis kanda, mis oli inimeseks olemise märgiks peale orjapõlve – see kõik on üsna lähedal.

Vennad ja õed, kes Surinaamist Hollandisse tulid, kogesid vennastekoguduses seda kodust, seda, mis võõras keskkonnas neid kodumaaga sidus. Vennastekogudus oli koht, kuhu suurlinnas hajusalt elavad inimesed kokku tulid, et ennast uuesti minevikus määratleda: endised päritolumaa kogudused, perekonnad - ja ka söömine ei olnud viimase tähtsusega. Ühine keel ja ühised laulud. Otsustav oli see, et inimesed sel teel leidsid ühe usalduse saare, kuhu nad võõra maa argipäevast said koguneda, said vastu pidada.

Iseloomulik on, et me omame kõiki neid erisusi. Misjonialases diskussioonis olen ma kohanud mõistet „hübriid-identiteet“ või“ sidekriips-identiteet“. Ei ole olemas lihtsalt identiteeti. Me oleme surinaami -hollandlased või hindu- surinaami või vennastekogudus – maakiriklikud. Need identiteedid astuvad seda tugevamalt esile, mida kauem inimesed võõrsil elavad. Nüüd elab kolmas põlvkond surinaamlasi Hollandis. Nemad tunnevad Surinaami sel teel, et on oma vanematega või vanavanematega seda maad külastanud. Neil puudub oma kogemus Surinaamis elamisest. Siiski on vale öelda, et noor põlvkond on uude ühiskonda sobitunud. Identiteediküsimused jäävad püsima.

Kakskümmend aastat peale Saksamaade ühinemist ütles mulle üks endine idasakslane, et vaatamata sellele, et ta on elanud viimased aastakümned läänes või teistes maailma riikides, tunneb ta end seletamatul kombel ikka idasakslasena. On mõningaid surinaami noori, kes kunagi ei ole Surinaamis elanud, aga pöörduvad sinna tagasi, et seal õnne proovida. Osadel see õnnestub, teised tulevad mõne aja pärast Hollandisse tagasi. See on elu eri maailmade vahel ja ei ole imestamisväärne, et just noorem põlvkond soovib üheselt mõistetavust, selgeid vorme ja selgeid otsuseid ka usuküsimustes.

Ühistel konverentsidel, seminaridel kogeme seda väsitavalt, kui me peame pidevalt tõlkima. Tõlkimine on hind mille me selle „meie“ eest maksma peame. Me peame täpselt kuulama, ennekõike seda, mida ei öelda ja mida ridade vahel öeldakse, me ei pea leppima sellega mis pealispinnal on. Me ei pea mitte ära kuulama vaid vastupidi teistel ka meie lugudest laskma osa saada. Me peame valmis olema oma isiklikke lugusid rääkima. Mis mind liigutab, mis on mulle oluline, mida ma usun, mida ma loodan?

Ma arvan, et ainult seal saab „meie“ kirik olema, kus vennastekogudus on avatud, kus inimesed oma lugusid võivad rääkida ja kus need lood teine teise kõrval tohivad olla. Vend Rudy Polanen ütles 2006. aastal ettekandes „Kiriku multikultuursus“: Me vajame kohtumisi, mille käigus me teineteisele tõepoolest läheneme. Me peame folkloori fassaadi taga nägema ja otsima, mis teistele tõepoolest oluline on mis neid „liigutab“. See saab toimuda ainult usalduses, et ükski lugu ei ole vale vaid iga lugu on väärtuslik ja omab kohta meie kirikus.

Meie kirik, kui üks provints ülemaailmses uniteedis. Ühtsus erinevuses.

Sageli oleme kasutanud seda mõistet „ühtsus erinevuses“ , et kirjeldada meie provintsi. Selle mõiste, määratluse kasutamine on õigustatud, kui me sellega tahame väljendada, et me erinevusi meie kirikus ületama ei pea. On erinevusi, mida me peaksime tõsiselt võtma. Mitte ainult isiklikke vaid ka kiriklikke.

Saksamaal me hindame vabakiriklikku traditsiooni kõrgelt. On iseenesestmõistetav, et vennastekoguduse liikmed on aktiivsed ja töötavad koguduses kaasa. Tegelikkuses on teisiti, aga pilt mis meil vennastekogudusest on – liikujate liikumine maakiriku koguduste sees. Igal juhul on meil ka siin hämmastav mitmekesisus vagadusvormides, ja ma oletan, et enamik vennastekoguduse liikmeid endalt küsivad : on see tõesti kirik, mida ma hindan ja kus ma ennast oma usuga koduselt tunnen ?

Vennastekogudus Hollandis (surinaami päritolu) on üks rahvakirik. See tähendab, et ei ole selget piiri liikmete ja mitteliikmete vahel. Mõnede jaoks on keel või surinaami toit ja sotsiaalne külg otsustav, miks nad vennastekogudusse tulevad. Ka kirikust eemal seisev inimene või koguduse sõber tuleb kiiremini kui Saksamaal mõttele, et oma ümmarguse sünnipäeva puhul oma juures kodus üks jumalateenistus pidada.

Ma arvan, et see on tõsine erinevus. Siia juurde tulevad selgelt erinevad kiriklikud traditsioonid, kui need mis surinaami liikmed on kaasa toonud. Paljude surinaamlaste jaoks oli ja on vennastekogudus Surinaamis normiks, vähemalt pilt sellest milline vennastekogudus on Surinaamis . Sakslaste jaoks on vennastekoguduse minevik siin. Meil on erinevad mõõdupuud, kui me otsustame, mis on vennastele omane mis mitte.

Sealjuures oleme ennem ikka enesestmõistetavalt öelnud, et Saksamaal on vennastekogudusel õiged traditsioonid. Me oleme oodanud, et surinaamlaseid siin integreeruvad ja see integratsioon tähendab, et nemad siin meie normidesse ja traditsioonidesse sobituvad. See kinnitub väikeste asjade kaudu, näiteks armulaud Zeist´is, kus oli diskussiooniks väikeste karikate kasutamine, mis on surinaami traditsioon, või suure ühise karika kasutamine. Aga ka fundamentaalsetes küsimustes nagu arusaam liikmeskonnast.

Ma arvan, meie provintsis jäävad paljude koguduseliikmete jaoks surinaamlased juurdetulijateks. Kui jagunemisvõitlus teravamaks muutub saab probleem nähtavamaks. Üks ikka ja jälle päevakorras olev probleem hollandi-surinaami kogudustes on koosolekuruumid. Kasvanud kogudused ei mahu hoonetesse ära. Meie provintsis on hooneid, aga nad asuvad vales kohas. Meil on ajalooline pärand, mis meid koormab või ka rahaliselt meie eelarvet toetab, aga meil ei ole hooneid seal, kus inimesed neid vajavad. Miks me säilitame seda, mis meil on ja miks meil ei ole julgust (teadmatusse, riskantsesse) tulevikku investeerida. See on minu mulje, et me struktuurides ja institutsionaalselt ühe piirini jõuame ja ei oma jõudu muutusteks. Me ei tee seda teadlikult, veel vähem pahatahtlikult. Aga need aastad, mil me üks provints oleme, ei ole siin midagi muutunud.

Integratsioon, nii ütleb üks uurimus, mis Hollandi kirikunõukogu 2006 aastal on välja andnud, on üks „sündmus“, millel on kaks poolt. Mõlemad pooled liiguvad üksteise suunas. See tähendab ka, et on vaja teha järeleandmisi, kompromisse sõlmida, millestki ära öelda. Mitte ükskõiksus ei ole nõutud, vaid tõeline huvi üksteise vastu. Seda ka surinaami kogudustes. Selles osas on möödunud aastakümnete jooksul üht-teist tehtud. Kui ma sinoditele mõtlen siis istusid surinaamlased varem seal nagu statistid. Aga ma märkan ka, et Hollandis ei ole huvi meie provintsi vastu mitte suur. Ta on väga kaugel. Surinaam on palju lähemal, kuigi geograafiliselt kaugel. Siin on veel palju teha.

Vaatamata küsimustele on palju ühist. Ajalool on tähtis identiteeti süvendav ülesanne. On hea meenutada, et me oleme alati üks sisserändajate kirik olnud. Me võime öelda, et meie vanemad olid rändavad määrid. Tänaseni kuulub migratsioon meie kiriku põhikogemuste hulka. Lisaks on misjoniliikumine sageli tihedas seoses sisserändega toimunud. Kui ma Zeistis üle kalmistu lähen siis on siia maetute sünnikohad sageli väga kaugel.

Otsustav on , ma mõtlen, et sisserännet meie kirikus mitte ainult saatusena ei nähtaks, mis meid kaasa haarab, vaid teadlikku kui teed. Ainult siis, kui me kõik selles traditsiooni näeme - niisiis keegi ei ole juurde tulnud, mil teised juba kodus olid - ainult siis on meie provintsis ühine areng. Ja ainult, kui me migratsiooni mitte kui üht saatust näeme, vaid seda, mis meile tuumaks on: rändav Jumalarahvas olla, võime me edasi areneda ja edasist teed kujundada. Soov stabiilsuse järele on vaid seal liialt suur, kus nähakse ühiskondlike muutuste dünaamikat ohustatult ja võõralt .

Me ei räägi vähemast, kui meie alusele järelemõtlemisest. See alus ei ole muutunud, see on Jeesus Kristus. Ma tõin välja mõiste sidekriips-identiteet, et sisserändajate identiteeti kirjeldada. Mis on see mis hoiab seda identiteeti koos. Võiks öelda Jeesus Kristus. Just selles kokkupandud identiteedis võib ta meile lähedal olla. Aga mitte ainult seda, ta on lõpuks ka see sidekriips mis meid kui kirikut koos hoiab.

Meie teoloogia ja meie usk on väga erinevad. Nii näeme me ka Jeesus Kristust erinevate silmadega. See mis meid kui keskpunkt koos hoiab on Tema ja mitte mingi kindel pilt Temast, kuigi see on meie provintsi enamuse oma. Meil on ikka oht üks kindel pilt Temast absoluudiks muuta. Kellelgi ei ole Jeesuse monopoli. Sellepärast peame oma rännakul alati otsima Jeesus Kristust ja tema osa meie jaoks. Ja meie ühtsus on alati üks usutud ühtsus teadmises, et me kõik nagu sisserändajad teel oleme.

Kuhu oleme teel?

Mida saame teha, et koos minna?

Me oleme kirik ühes väga dünaamilises ühiskonnas. Arengute kiirenemine teeb paljudele inimestele tüli. Me oleme teel nagu tagaajatavad ja sellepärast on arusaadav, miks inimesed kirikust pidepunkti otsivad. Kinnihoidmine kindlatest traditsioonidest, kordadest, kindlast maailmapildist, mida me mõnikord kogudustes kogeme ja võib-olla kahetseme ei tunnista mitte seisakust vaid on üks vastureaktsioon dünaamikale, mis meid hingetuks muudab. On ju igaühele selge, et „ameerika mägedes“ peab ennast tugevasti kinni hoidma.

Me oleme Hollandis sinodi otsuse tulemusel, mis käsitles koguduse uuenemist, erinevates kohtades sellest rääkinud. Diskussioon oli näiteks, kas vennastekoguduses peab armulauale tulemiseks olema valgesse riietatud. Paljude liikmete jaoks on see üks oluline traditsioon. Võiks küsida: kas ei ole midagi tähtsamat rääkida? Aga see oleks liiga lihtne-ei saadaks aru, milleks see tähtis on. On iseloomulik, mida ütles üks õde: „see on nähtavasti väline, aga väline erisus on vähemasti ühetähenduslik. Kes peaks seda otsustama, mis inimese sees on?“ Jutt on sellest, mis on nimetamisväärne, mis meid iseloomustab, mis meile identiteedi annab.

Uuenemine võrdsustatakse Hollandis karismaatilise uuenemisega. Meie kogudused, ka noortetöö areneb nähtavasti osaliselt selles suunas. Tekkivad pinged. Võiks arvata, et karismaatiline - uusnelipühilik tuleb afrosurinaami kultuurist. See on evangeeliumi inkulturatsioon, kuigi just selles liikumises lükatakse kõik sünkretistlikud praktikad kõrvale. See ei ole mitte ainult teoloogiline suund. Hiljuti ütles mulle üks surinaami õde:“ Me oleme ikka üks euroopa kirik, mis Surinaamis toimub, sellega ei ole meil midagi pistmist.“ Siin seisab meie ees üks nõrk koht. Ainult siis, kui me „ hübriid-identiteedist“ teadlikult kinni hoiame, leiame oma tee, mis ulatub kaugemale tänasest generatsioonist.

Hirme vähendada ja usaldus saavutada. See on kogu meie provintsile vajalik. Me vajame ruume ja kohti kokkusaamisteks, kus me ei istu mitte ainult üksteise kõrval, vaid kus me endale raske „tõlkimise töö“ võtame, et üksteist paremini mõista. Ma tahaksin seepärast julgustada uuesti kogudusekontakte elustama ja neid eluga täitma. Nad tunduvad mulle mõnikord nagu aastatesse jõudnud abielu, kus ei ole kaaslasele enam niipalju öelda. Sealjuures ei ole nad partnerlust veel kaugeltki viljakaks muutnud.

Üks oluline raskuspunkt meie edasises arengus on noortetöö. On vähe ülepiirilist noortetööd. See on seotud sellega, et noortetöö Hollandis kulgeb hoopis teisiti, kui Saksamaal. Siiski peaksime kultuuride vahelisi kontakte otsima ja mitte piirduma oma grupiga, kuigi see teinekord olukorra mitmeski asjas keerukamaks muudab.

Ma näen vennastekoguduse tulevikku selles, et me lahkume teelt olla pastorite kirik. Koguduseteenijate konverentsil Herrnhutis 2007 aastal esitati küsimus, mis juhtub, kui saksa koguduseteenija kutsutakse ametisse Hollandisse või kuskile mujale. Selgus, et see tekitaks paljudes hirmu, kas ma pastori rolliga hakkama saan. Pastori roll Hollandis erineb vastavast rollist Saksamaal. Aga ka Saksamaa kogudused ütlevad, et ilma kohapealsete töötegijata (pastor) me hakkama ei saa. Mida see ütleb koguduse kohta? Hollandis on kogudusetöö suuresti vabatahtlike kanda, muidu ei saadaks hakkama. Töötegija roll tulevikus on motiveerida, koolitada, olla saatja vabatahtlikule. Me vajame rohkem koolitusi ja vabatahtlike toetamist.

On vaja kirik ja kogudused orienteerida misjonile ja seda just oma ühiskonnas. Kui me seda suudame siis oleme jätkusuutlikud. Misjon rahvakiriku sees. Peaksime tegelema küsimusega, milline on meie koguduse tähtsus ühiskonnas. Mure edasikestmise pärast on raske. Ainult seal, kus me oma ninaesisest kaugemale näeme ja kus kõik ainult meie ümber ei keerle, suudame me edasi püsida: Saksamaal näiteks koolides ja hoolekandes. Hollandis koolides ja multikultuurses keskkonnas.

Ma usun, et me kõik otsime oma kirikus tükikest kodu. Aga meie ettekujutus kodusest on erinev. Mõni küsib eneselt just peale 2009. aasta sinodit või meie provintsi arengute taustal – kas Vennaste-Uniteet on veel see kirik, kus ma ennast koduselt tunnen. Me peaks end uuesti selles kirikus määratlema. Siiski on meil see, mis meist teistest eristab ja see on mitmekesisus, paljusus. Selles paljususes toimib palju tsentrifugaaljõude. Vaatamata kõigile suurtele erinevustele on meil ühine ülesanne, üks missioon.

Lühendatult ajakirjast „Herrnhuter Bote 12, 2010.

Vastutus Jumala ees

1Kr.4,1-5 Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad. Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut, sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud, sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab. Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt.

Mõnikord kuuleme siin sõnavõtte, mis on mõeldud usuvõõrale inimesele. See on

hea, sest siis ta kuuleb talle vajaminevaid aabitsatõdesid. Aga Vennastekogudus

on muidugi täisealiste kogudus, kus tavaliselt oodatakse ikkagi tahket rooga.

Kui nädala sees süvenesin kuuldud teksti, leidsin et roog, mille kallale olin asunud, oli õige tahke. See, tänaseks pühapäevaks ettenähtud jutlusetekst ei räägi otseselt sõnagi Kristuse tulemisest.

Teame, siin lahkab Paulus Korintose koguduse tüliküsimust: kes on Pauluse, kes Apollose või Keefase või kes Kristuse poolel.

Teemaks on kuulutaja ja kuulaja vaheline suhe. Ründajaks, kritiseerijaks on kuulaja. „Te mõistate mu üle kohut,“ ütleb Paulus.

„..ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd, kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud.“

Violetne liturgiline värv jumalateenistustel tuletab meelde, et advent on patukahetsemise aeg. See on aeg, kus kõik kuulaja ja kuulutaja vahelised arusaamatused, valestimõistmiste, konfliktide mäed ja orud peavad saama tasaseks teeks. Et ilmuda võiks Issanda au!

On tähtis, et silumistööd teeksid kuulaja ja kuulutaja ühiselt.

Üldiselt näib, et ikka on ju kuulutaja see, kes vahekordi reguleerib: tema noomib,

juhib tähelepanu ebakohtadele. Kõik toimuks nagu ülevalt alla – vaene kuulaja,

kössis, pea õlgade vahel ja ainult võtab vastu, mida talle antakse. Mõnikord ka

õige valusaid vitsu!

Antud kirjakoht tõstatab vajaduse luubi alla võtta ka see mees, kes on kantslil või kõnepuldis. Kõik, mida ta kuulajale adresseerib, puudutab samavõrd ka teda ennast. Ta on vaid Jumala sõnumi edasiandja. Tõusin siia kõnetooli ja minu esimeseks küsimuseks peaks olema: kas ma tunnen seda määratut vastutust, mis olen sellega enda peale võtnud?“

Kuulajal on ootused, võib-olla vastust vajavad küsimused. Ta on palunud, et Jumal teda kõnetaks. Alguspalves oleme palunud, et Jumal meid õnnistaks. Ja meil on tõotus: „Mina olen teie juures …“

Jeesus Kristus on praegu siin, ta astus su kõrvale – kuula!“

Sa kuuled kuulutaja häält kantslilt. Ta peab edasi andma Issanda sõnumi, sõnumi, mida Jumal tahab sulle öelda. Sellepärast: „Ärge olge eneste meelest targad!“ (Rm.12,16). „Ärge kustutage Vaimu!“ (1Ts.5,19).

Kunagi jutustas üks vanavend mulle juhtumi möödunud sajandi algupoolelt: „Keegi noorem vend, kui oli lõpetanud oma sõnavõtu, tuli istus oma endisele kohale, minu kõrval. Näen, ta on õige erutunud. Niheleb. Tahaks nagu mulle midagi öelda. Ja viimaks sosistaski: „Eks ma kõnelenud hästi?“ Olin nii üllatunud, et ei mõistnud talle midagi vastata.“

Mida oleksin mina talle vastanud? Vist küll: „Seda küsi Jeesuselt Kristuselt, ta on siin meie keskel. Kas sa andsid kuulajale edasi seda mida tema Püha Vaimu kaudu anda tahtis? Või rääkisid, mida su oma vaim ette söötis?

Millise vaimu päralt olid? Mõned on oma agaruses nii hädaohtlikud, et kipuvad samaarlaste külasid põletama.

Sellepärast on tähtis ära kuulata ka seda, mis on kuulajatel sõnasulastele öelda.

Garbatšovi sula ajal olin mingil konverentsil Soomes, Porvoos. Jumalateenistuselt lahkudes seisatusin kiriku ukse kõrval kirjanduslaua juures ja vaatasin, mida neil on kirikulistele pakkuda. Ja üllatusin: kõige nähtavamal kohal oli kõrge pakk suurtest lehepoognatest hulga küsimustega äsjase jumalateenistuse kohta: mis häiris, mis meeldis, mida võiks teha paremaks ja kuidas, mida sooviksite ütelda urkurille, liturgile, saarnaajalle. Pikkus, kuuldavus jne. Et ma Eestis sellist praktikat ei ole märganud, ei tähenda veel, et kuulutaja isik kedagi ei huvitaks.

Kui läksin õpetajaks Märjamaa kogudusse, olin üle 60-ne ja 2 aastat lesk. Näis, et kogudusele ei ole hingekarjast tarvis muuks kui matusteks. Kõnetundide ajal keegi mind ei külastanud. Kui püüdsin ise kogudusega kontakti astuda, siis oli kuri karjas. Miks ta sinna läks, seal ei ole surmahaiget! Jälgiti, keda kõnetan või kellele otsa vaatan. Rääkimishaiged aina leiutasid mulle uusi pruute.

Just see kirjakoht annab õpetaja ja kogudusevahelise suhete osas suud puhtaks rääkida. Mäletan, lähtudes sellest tekstist, ütlesin jutluses väga ühemõtteliselt: „Kuulujuttude levitajad teadku, mina ei kavatse abielluda! Kandke hoolt, et teie nimi leitaks eluraamatust. Inimene võib pidada end usklikuks ja ei märkagi, et ta on muutunud saatana hääletoruks ja oma igasuguste juttudega mustab ja häbistab Jumala riiki.“

Oli inimesi, kes tulid ja tänasid, et olin rahu majja toonud.

Mida tahaksime, et teised meist arvaksid? Kes me siis oleme? „Peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks.“

Paulus on Kristuse sulane. Algselt tähendas see sõna orja. Ka pastor on oma Isanda ori. Teiseks – oleme Jumala saladuste majapidajad.

Jumala saladus, algkeeles. mysterion on evangeelium, sõna ristist. Maapealsete saladustega on nii, et kui me neist räägime, siis me ei ole ustavad. Jumala saladustega vastupidi – ustav on see, kes neist räägib. Selle sisuks on Jeesuse Kristuse elu, kannatamine, surm ja ülestõusmine. Kõik need toimusid meie pärast ja meie päästeks.

Olla majapidaja tähendab muretseda, et majapidamine edeneks, et jagataks mahajääjatele toitu, kui isand on läinud pikale reisile „Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.“ Omaks usku.

Sest ustavuse ja usu jaoks on kreeka keeles ühine sõna – „pistis“.

Ralf Lutheri sõnaraamat.: Ustav või ebaustav saab olla vaid isiku vastu. Mida ligemal seistakse sellele isikule, seda kergem on olla talle ustav. Ustavuse all mõistetakse UT-is eriti ka tublidust selle valitsemises, mis on kellegi kätte usaldatud.

Iga inimene on kuidagi majapidaja, kelle kätte Jumal on usaldanud tähtsaid asju. Võimekatelt inimestelt nõuab ustavus palju, tagasihoidlike võimete puhul hoopis vähem. Kes otsustab, kas oleme olnud ustavad? Kes on kohtumõistja?

3.salm: „Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate mu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut, sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd. Kuid selle põhjal ei ole ma veel õigeks mõistetud. Sest Issand on see, kes minu üle kohut mõistab.“

Paulus asetab oma töö advendi valgusesse. Tulemisaja teema on siin antud oma tööst aruandmise vajadusena. Viimne kohus meid ei hirmuta, sest seal on Jeesus Kristus, kes mind ja sind kui oma venda ja õde kõige paremini tunneb. Sellepärast on vajalik, et igaüks juba siin ennast tundma õpiks.

On ju inimene ekslik – ta võib ennast alahinnata ja asjatult end süüdistada. See võtab julguse. Sagedasem on enda ülehindamine.

Alati leiame oma eksimusele õigustuse. Inimlik kohtupäev, st kaasinimeste otsus, millest siin Paulus räägib, tuletab meelde Kreeka filosoofi: „Ainult kaks inimest ütlevad tõtt meie kohta: vaenlane, kui ta meie peale vihastab ja sõber, kui ta meid tõesti armastab.“ Kui Issand tuleb, siis paneb ta kõik kohtujärje ette. Et võiksime seal seista kui need, kellele ta ise on olnud eestkostjaks, siis peame olema hoolsad ja kontrollima, et ta tõesti ainuvalitsejana elaks juba praegu meie südames. AAMEN.

Priit Rannuti viimane jutlus,mis tal oli kavas pidada Endla palvelas 12.detsembril 2010.a.

Meenutades Priit Rannutit

Aasta viimane kuu on Eesti Evangeelsele Vennastekogudusele kurb olnud. Lahkusid kaks ustavat venda, kes teenisid oma Issandat kõrge eani, kuni surmani. Priit Rannut (27.01.1919-12.12.2010) ja Voldemar Ilja (13.11.1922-16.12.2010)

12. detsembril suri ootamatult õpetaja emeeritus Priit Rannut. Tema jutlustas ja vajadusel ka juhtis üks kord kuus teisel pühapäeval Endla palvemajas kuulutustundi. Oli just tema kord meil jutlustada. Ta oli väga ustav ja kohusetundlik, ei mõjutanud teda ilmastik ega muu oma korda vahele jätma. Ka sel pühapäeval ootasime teda iga hetk uksest sisse astumas. Kui teda ei tulnud, mõtlesime algul, et tõesti, terve päeva oli tihedalt lund sadanud, ehk ta loobus. Kuid ei. Hetke pärast helistati, et Priitu ei ole enam tulemas. Helistajaks oli tema hea sõber Heljut Kapral, kelle ta alati teelt kaasa oma auto peale võttis. Jäime kõik väga vaikseks ja kurvaks. Siis aga ütles üks vend tasase häälega saalist “Milline auline surm“.

Ta oli toast välja tulnud, auto lumest puhtaks lükanud, veidi maad ka sõitnud, siis uuesti autost välja läinud lund lükkama ja ära väsinud. Ta jõudis veel oma istmele istuda, kui tuli kojukutse.

Mõtlesin siis igasuguseid „olekseid“. Oleks võinud kedagi saata talle appi jne, jne. Enam ei mõtle. Tundes küllalt hästi Priitu, tean, et mis tema ette võttis, selle ta läbi viis. Siin poleks aidanud minu helistamine, et ära täna tule, või midagi sellist. Tean, kuidas ta ei tahtnud jääda kellelegi aidata, oma õega kahekesi nad elasid, mõlemad juba eakad. Õele koormaks jääda, see mõtegi oli Priidule vastumeelt.

Oma istme autorooli taga oli ta teinud nii mugavaks, et seal oli tal alati hea istuda. Õde Ketsia jutustas, et pühapäeval kirikust tulles, läks tema tuppa, aga Priitu ei tule, ega tule. Tüki aja pärast ta tuleb. Õde küsis: „Kus sa olid?“ Vastus oli: „Ma istusin oma lemmiktoolis ja mõtisklesin“. Ja sinna lemmiktooli ta ka kustus, õde kõrval istumas. See oli tõesti auline lahkumine. Issand kutsus oma sulase palvemajja teenima minnes, valmiskirjutatud jutluse tekst mapi vahel.

Viimasel ajal oli tema südames soov üldse vennastekoguduse elu edendamine ja elavdamine. Tema lauale jäid mitmed poolikud tööd, kuid postiloendi „concors“ aadressid sai ta just mõni päev varem valmis. Tema mureks oli, et seda ka kasutama hakataks. Ta tõstatas seal mitmed teemad, kuid vastukajasid tuli vähe. Concors oli üks võimalus, kus kogudust puudutavad teemad kõigile tutvumiseks üles panna ja diskussiooni algatada.

Usun, et paljud tema tööd olid lõpujärgus ja need ei peaks jääma tema arvutisse. Isa märkmetest mälestuste kirjutamine oli tal kavas lähiajal lõpetada. Loodame, et lapsed need tööd ka lõpetavad.

Meie hiljutisest vestlusest meenub, kui küsisin, kust tuleb tema haruldaselt hea mälu, oli vastus, et tema ema tuli pühapäeval kirikust koju ja jutustas õpetajalt kuuldud jutluse kodustele peaaegu sõna-sõnalt üle. Ka isa Jüril oli hea mälu.

E. Rahula oli kunagi Priidule öelnud, et sulle on palju antud, seepärast sinult nõutakse palju. Priit ütles, et tal läks see ütlemine südamest läbi, sellepärast on ta püüdnud teha kõike vastutustundega ja visadusega ja lisas: „Aga minu visadus ei tohi tekitada teistes inimestes kannatusi“.

Priit Rannutil ei olnud võimatuid asju või probleeme, mida ei saanud lahendada. Tema pea oli täis ideid, lahendusi, parandusettepanekuid. Kui palvemajas „lugijavendi“ vähemaks jäi, või ei jätkunud koosoleku juhatajaid, koostas ta kava, kus jagas ülesanded nii, et ei olnud juhti vaja. Igaüks sai kava ja teadis, mis kohal millega ta pidi üles astuma.

Nii paljudes asjades andis ta meile teeotsad kätte. Nüüd edasi mines ilma temata, jääme teda meenutama kui ühte ustavat Jumalariigi töötegijat, sooja, sõbralikku, ausat ja lihtsat, võrratu huumorisoonega, samas ka enesekriitilist inimest.

Priit Rannuti matusetalitus oli 18. detsembril Tallinna Jaani kirikus. Ta oli EELK Märjamaa koguduse liige ja Eesti Evangeelse Vennastekoguduse liige.

Sel päeval oli külm karge talveilm. Maa oli paksu valge lumevaiba all.

Kogunesime Tallinna Jaani kirikusse hommikul kell 11.00

Assessor Tiit Salumäe oli koostanud matusetalituse kava, mille toon siinkohal ära. Tegin siin mõned omapoolsed täiendused.

Õpetaja emeeritus Priit Rannuti matusetalitus Tallinna Jaani kirikus kell 11.00, Rahumäe kalmistul ja koosviibimisel.

1. Algusmuusika. Puusärk tuuakse kirikusse kell 10.30. Orelit mängib Hille Poroson, flööti Maris Lend. Kirik avatakse hüvastijätuks kell 10.30, auvalve korraldab õpetaja Gustav Piir. Laulavad Misjonikoori liikmed. Juhatas Maarja Vardja. Solist Annabel Vardja . Hüvastijätuks liigutakse puusärgist peatsist mööda ja asetatakse pärg altari ette. Enne talituse algust paar minutit vaikust.

2. Algustervitus – Tiit Salumäe

3. Alguslaul – Jumal, Sul ligemal KLPR 446:1-3

4. Psalm 90:1-6, 12, 14, 16-17 – Jaan Tammsalu
5. Palve – Leevi Reinaru

6. Piiblilugemine Ilm 21:1-7 – Joel Luhamets

Johannese 14:1-6 – Jüri Vallsalu

7. Päevalaul - Me ootame Sind, Jeesus Krist KLPR 5:1-4

8. Kõne – Tiit Salumäe

9. Soolopala viiulil mängis Priit Rannuti pojapoeg Adrian Rannut.

10. 9. Usutunnistus – Illimar Toomet

11. Koor - Üle läve

12. Palve – Tiit Salumäe

Issanda palve – Andres Põder

13. Õnnistamine – Andres Põder

14. Koor – Valge rüü. (Solist Annabel Vardja laulu ajal liikusid koorilauljad valgetes rüüdes kiriku eri paigust aeglaselt oma asukohale altari kõrval)

15. Lõpulaul Oh Issand, jää KLPR 410:1-5

16. Kutse hüvastijätuks lahkunuga – Tiit Salumäe

Piiblisalmid ütlevad vaimulikud. Peale perekonna hüvastijättu suletakse puusärk. Esimesena kantakse risti, seejärel perekonna pärg, EELK pärg. Puusärgi ees lähevad Andres Põder ja Tiit Salumäe.

Matmine Rahumäe kalmistul kell 12.15-13.00

17. Rahumäe kalmistul võetakse kohad sisse samas järjekorras kui kirikust välja tulles. Kirst kantakse hauale ja ametivennad lasevad puusärgi hauda.

18. Laul Ühel päeval läheme KLPR 435:1-4

19. Funeraalia e matuselektsioonid

20. Matmine – Tiit Salumäe

21. Mullapanek matuseliste poolt

22. Samal ajal laul Peotäis ma mulda KLPR 259:1-3

23. Haua ajavad kinni ametivennad. Pärgade asetamine. Süüdatakse küünlad

24. Palve – Joel Luhamets

25. Õnnistamine – Andres Põder

26. Lõpulaul Tugevad on Jeesu käed KLPR 347.1-3

Koosviibimine peielauas

27. Alguslaul – Jeesus võta mu käed

28. Söögipalve – Ants Leedjärv

29. Mängisid Priit Rannuti pojapojad Tobias süntesaatoril ja Adrian viiulil.

30. Järelhüüded peielauas – Tanel Ots, Jaan Bärenson, Illimar Toomet, Aet Reinhold, Lea Jants-Ylönen, Jüri Pootsmaa, Soome koguduste esindajad jne.

31. Ühislaul . Otsige esiti Jumala riiki (teise salmi sõnde autor Priit Rannut)

32. Lõpupalve, tänu- ja õnnistamissõnad – Tiit Salumäe

33. Lõpulaul – Säravam täht – KLPR 472

Matusetalitusel osalenud ja viibinud kirikuõpetajad suvalises järjekorras.(Nimekiri võib olla ebatäielik, vabandan, kui siit kellegi nimi puudub. Võimalus lisada.)

1. Peapiiskop Andres Põder

2. assessor praost Tiit Salumäe

3. assessor praost Joel Luhamets

4. assessor õpetaja Ove Sander

5. praost Jüri Vallsalu

6. praost Tanel Ots

7. praost Vallo Ehasalu

8. praost Jaan Tammsalu

9. abipraost Leevi Reinaru

10. abipraost Patrik Göransson

11. õpetaja Gustav Piir

12. õpetaja Mart Salumäe

13. õpetaja Arne Hiiob

14. õpetaja Jaak Aus

15. õpetaja Tiiu Hermat

16. õpetaja Ants Leedjärv

17. õpetaja Mikk Leedjärv

18. õpetaja Mihkel Kukk

19. õpetaja Illimar Toomet

20. õpetaja Thomas Andreas Põder

21. õpetaja Johan Christian Põder

22. õpetaja Lea Jants-Ylönen

23. õpetaja Kaisa Kirikal

24. diakon Ants Rajando

25. õpetaja Mare Palgi

26. õpetaja emeeritus Tõnis Nõmmik

27. õpetaja emeeritus Jüri Raudsepp

Salme Niilisk, EEVK sekretär

Pöörduge!

Kohtumine Jumalaga Jeesuse sõime juures muudab!

Parandage meelt, sest taevariik on lähedal. Mt 3,2

Ristija Johannese meeleparandusjutlus on ühene: Selle jutluse teema on jumalatuse valedelt teedelt pöördumine. Ja selleks on viimane aeg! Jeesus Kristus on lähedal! Ja seega ka taevariik . Selle sõnumi parim kokkuvõte on: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.“

See on ka meie jaoks täna aktuaalne ja tähtis: pöörduda valedelt teedelt. See puudutab ühiskonna ökoloogilisi ja sotsiaalseid küsimusi – ja kindlasti üksikisikuid ja meie kogudusi. Siiski soovin ma järgmise mõtte sisse tuua. Ma kohtusin sellega jõululoos. Ka seal räägitakse kahes kohas pöördumisest: Targad hommikumaalt pöördusid ümber, kui nad lapse sõimega olid leidnud. Nagu kirjutab evangelist Matteus, ütles Jumal tarkadele unes, et nad läheksid oma maale tagasi teist teed, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi.

Ka karjused pöördusid ümber, kui nad olid Petlemma laudas jõuluime leidnud. Nad kiitsid Jumalat ja teatasid sellest, mida nad olid näinud. Nendel kahel pöördumisel on ühisosa. Pöördumise tõi millegi kogemine - hea kogemine. Koguni parima võimaliku - Jumala ustavuse kogemine, Jumala armastuse avalikuks saamise kogemine Jeesuse sünnis. Mis sealjuures pöördumises hämmastav on: eelnevaid teid ei ole selle läbi halvustatud. Nad ei olnud selles mõttes „halvad“, kui see neid heale eesmärgile viis.

Ma soovin, et me ise selliseid pöördumisi ikka ja jälle kogeksime. Ja kas see ei ole mitte üks iseloomulik seisukoht meie vennastekoguduses, mis väärt oleks eeskujuna sõnastada? Me kogeme näiteks oma koosolekutel midagi, mis meid julgustab, üles ehitab, trööstib. Me kogeme siin ja seal üht „tükikest taevariiki“. See tahaks meile motivatsiooniks olla, et läbi murda, pöörduda. Mitte tagasi sinna valekatsetuste juurde, mis ennast sümboolselt võimuahne kuningas Heroodesena kujutada laseb. Vaid me peame pöörduma oma argipäeva, kust me tuleme. Aga pöörduma tagasi kui muudetud inimesed. Inimesed kellel on hea sõnum. Kui Jumalast armastatud inimesed. Kui inimesed, kes Jumalat sõnade ja tegudega ülistavad – nõnda nagu seda karjased tegid.

Tarkade ja karjaste pöördumine jõululoos on mulle üheks heaks näiteks ühest pöördumisest „heas“, esile kutsutud millegi positiivse poolt, mis juhib ühe ihaldusväärse eesmärgi poole ilma eelneva halvustamiseta. Niisiis selles mõttes: pöörduge, sest taevariik on lähedal!

Albrecht Stammler, vennastekoguduse pastor Ebersdorfist (Tüüringenist)

Refereeris L.Remmelg

AGA INGEL ÜTLES KARJASTELE: ÄRGE KARTKE! SEST VAATA MA KUULUTAN TEILE SUURT RÕÕMU, MIS SAAB OSAKS KOGU RAHVALE, ET TEILE ON TÄNA SÜNDINUD TAAVETI LINNAS PÄÄSTJA, KES ON ISSAND KRISTUS.

See tekst, mis on täna pealkirjaks, on üks osa jõulurõõmusõnumist. Jutustus sellest, mis sündis umbes 2010 aastat tagasi.

Kogu maa oli liikvele läinud. Valitseja , keiser Augustus oli andnud käsu rahvaloenduseks. Rahvaloendus oli vajalik inimestele maksude määramiseks ja selleks oli vaja, et kõik läheksid sinna, kust nad olid pärit. Selleaegne maksustatav vara oli peaasjalikult maa, kas siis põllud või krundid. Inimeste sünnikohas olid nad tuntud, anonüümsus puudus ja seetõttu olid ka rahvaloenduse tulemused paremad.

Teiste hulgas läks teele ka üks paar – Joosep ja Maarja. Mindi peamiselt jalgsi. Teekond oli pikk ja vaevarikas, arvata 170 km üle mägede ja läbi orgude. Vaja oli jõuda Petlemma, sest Joosep oli sealt pärit. Pelemma jõudes selgus, et linn on ülerahvastatud ja isegi lapseootel naise jaoks ei ole kohta. Maarja ja Joosep pidid ööbima laudas ja mitte ainult ööbima vaid seal tõi Maarja ka poja ilmale. See on üks pilt. Ja mitte väga ebaharilik, sest seda juhtub ikka, et keegi peab sünnitama hoopis ebatavalistes tingimustes. Jumala teod on nii erilised ja ka nii lihtsad, et inimene ei pööra neile sageli mingit tähelepanu. Räägitakse ikka suurtest õnnetustest ja katastroofidest, lapseröövidest. Kas võis keegi arvata, et Petlemmas, lihtsas laudas tuleb ilmale laps, kes on maailma Õnnistegija? Eriliseks muudab selle loo tõsiasi, et juba Vanas Testamendis olid Jeesuse sünni kohta ettekuulutused. Prohvet Miika oli ettekuulutatud, et Päästja, Jes´uah ehk meie keelepruugis Jeesus sünnib just Petlemmas. Kes oleks teadnud, mis juhtus Petlemma laudas, kui Jumal ise ei oleks seda teatavaks teinud.

Petlemma lähedal olid karjased oma karjaga. Karjased valvasid ka öösel loomade järele ja nemad olidki need, kes said jõuluime osalisteks. Jumal saatis oma ingli karjastele teatama, mis ja kes oli sündinud. Ingliga kohtumine ehmatas karjuseid väga. Kirjas on öeldud, et nad kartsid üliväga. Eks ole see väga inimlik. Kes meist ei ehmuks, kui me oleksime senitundmata olukorras, kohtuksime olendiga, keda me kunagi ei ole näinud? Inglid Jumala käskjalad võivad väga erinevad olla. Siin on nad teate edastajad, rõõmusõnumi toojad, et sündinud on Päästja. See Iisraeli päästja, keda on kaua oodatud. Aga Jeesus ei ole Päästjaks mitte üksnes juudi rahvale vaid igale inimesele, kes tema vastu võtab ja oma Päästjaks kuulutab. Vägagi suur hulk juudi rahvast ei tundnud Jeesuses Päästjat ära ja paljud ootavad teda tänase päevani.

Ingel ütles:“ Ärge kartke, sest vaata ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Jeesus Kristus.“ Ei pidanud karjased kartma, sest ingel tuli suurt rõõmu kuulutama. KOGU RAHVALE- teatab ingel.

Martin Luther on oma kujundiküllastes sõnastustes öelnud: Armas sõber, kui sina nõnda ütled, et see kallis varandus ei kuulu sulle ja ka mina ütleksin sama, kellele see siis õieti kuulub? Kas ta tuli hanede, partide või lehmade pärast?

Ärge kartke, kuulutas ingel. Ei pea ka meie kartma, sest Jeesuse sünniga, tema tulemisega siia maailma annab Jumal inimesele uue võimaluse, lepituse. Jeesus , kes on Päästja tuleb appi igale inimesele, kes teda appi hüüab. Kui inimene ei ole midagi kuulnud Jeesusest Päästjast siis ei saa ta ka selle sünni, jõulusündmuse üle rõõmu tunda. Veel õnnetum on aga olukord, kui inimene on kuulnud, aga ta ei hinda seda Jumala suurt armupakkumist. Jumal oma Poja läbi ei taha inimest kuidagi aheldada, maha suruda nagu kurjusest rikutud maailm meile ütleb. Jeesuses annab Jumal igale inimesele rahu ja rõõmu, mis on tõeliseks matkakepiks siin maailmas ja isegi surmal ei ole meie üle enam võimu.

See oli enam kui 2000 aasta eest, kui inglid kuulutasid seda suurt rõõmu, mis Petlemmast inimkonnale osaks saab. Nii on kõik need järgnevad aastasajad tehtud, ikka ja jälle kuulutatud kantslitest, loetud kodusel jõuluõhtul. Et kõik saaksid osa jõulurõõmusõnumist – teile on täna sündinud Päästja, kes on Jeesus Kristus. Soovin siis minagi meile kõigile rõõmu sellest teadmisest.

Päästja on tulnud, meid lunastanud, ristirahvas, ristirahvas rõõmusta.

L.Remmelg, jõuluõhtul Emmaste kirikus

Mt 6,24 Keegi ei saa teenida kahte isandat

Õigupoolest on see tänane loosung esimene osa 24 salmist. Edasi läheb nii: ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida Jumalat ja mammonat.

Jumal ja mammon

Jumal ja patt

Igavene elu ja surm

Siin on kolm sõnapaari. Igast paarist oleks arukas valida üks pool. Kas Jumal või mammon, kas Jumal või patt, kas igavene elu või surm?

Mammon on selline huvitav sõna, mis on meie keelepruuki tulnud Piiblist. See on Jeesuse emakeelest, aramea keelest pärit sõna ja esineb kreekakeelses UT-s võõrsõnana ja ainult Jeesuse öelduna Mt ja Lk evangeeliumis. Sõna sisuks on omand, kasum, raha, kapital. Mammon on Piiblis negatiivse varjundiga sõna ja huvitaval kombel on ta meie ilmalikustunud ühiskonnas selle neg varjundi säilitanud. Teie ei saa teenida mammonat. Mitte raha ja omand ei ole halb vaid siin on küsimus suhtumisest sellesse. Mille me esikohale seame, keda või mida me teenime. Me ju vajame mingeid vahendeid, et oma igapäevast elu elada ja need vahendid, kaasaarvatud raha, omand on selleks et toime tulla. Aga näha on, et inimesed tulevad erinevalt toime. Mõnedel on puudus igapäevasest leivast ja neid ei olegi vähe, teised kulutavad helikopteriga lõbusõitudele, soovahetusoperatsioonidele, seisusekohase elustandardi hoidmisele. Jumal ja raha ei välista üksteist. Kui Sa tuled hästi toime siis on sinu kohus aidata neid, kellel mingil põhjusel ei ole võimalik oma vajadusi katta. Selline suhtumine peaks olema norm mitte jõulude juurde kuuluv ilus komme. Eilses uudistesaates oli videolõik Oleviste koguduse abivajajatele suunatud tegevusest jõulude ajal. See on nüüd meedia sündmuste kajastamise probleem, et nad näevad puuduses olijaid peamiselt jõulude ajal, kuigi paljud kristlikud ja ka muud organisatsioonid tegelevad abivajajate aitamisega aastaringselt. Mammon teenigu inimesi mitte inimesed mammonat.

Jumal ja patt või Jumal ja maailmavürst. Mida siin arutada. Selge see et inimene valib Jumala, sest Jumal on hea ja Tal on palju tõotusi neile, kes teda usaldavad. Üsna tavaline on arvamus, olen usklik, aga mulle ei ole vaja – kogudust, kirikus käimist, palvetunde ja Jumalast rääkimist. Olen oma Jumalaga kahekesi. Jumal ei aseta minule mingeid piiranguid, Ta on lõputu armastus, võtab meid nii nagu me oleme. Ma tahan olla ise enda isand. Ka Jumalat on selleks vaja, aga isand olen ikka mina. Käisin just läinud nädalal üle mitme aja linnas ja külastasin suurt raamatupoodi Viru keskuses. Tahtsin osta vaimuliku sisuga raamatuid. Ja mida siis müüdi? Oli ka vaimulikke raamatuid, kuigi Piiblit ma ei märganud, aga hoopis enam oli eneseabi raamatuid ja kõiksuguseid esoteerika, salateaduse raamatuid. See on ilmalikustunud ühiskonnas tavaline. Inimene on ise enda peremees, isand, mitte Jumal ei ole selleks. Mis takistab praegu veel eutanaasia seadustamist, arvan ,et see on meie kristlik taust. Aegajalt ilmuvad ajakirjanduses ikka teemakäsitlused, mis asetavad eutanaasia normaalsete, kaasaegsete põhimõtete hulka. Mitte Jumal vaid mina ise olen elu peremees, mina otsustan elu ja surma üle. Mina otsustan kas ma abiellun naisega või mehega või elan niisama. Tegelikult Piibel meile seda ei õpeta. Seda õpetab meile hoopis maailmavürst. Tahan sellega öelda, et me ei peaks otsima meile isiklikult meeldivaid lahendusi oma elus vaid peaksimu otsima ennekõike Jumala tahtmist. Mis on Jumala tahtmine konkreetselt minu osas. Milleks olen ma sündinud, miks on ta mind kutsunud? Igavikku lahkunud Priit Rannut ütles oma kõrges eas, et Jumal hoiab teda sellepärast nii kaua siin maailmas, et evangeeliumi kuulutada. Ja tema elu ja ka viimased aastad oligi see – ta suri Tallinnas teel Endla tänava palvemajja, et seal pidada jutlus 4. advendipühapäeva tunnis. Kuulutas kuni surmani veidi enne oma 92. sünnipäeva. Kui me teenime Jumalat siis saame selle, mis Tema oma suures armus meile on tõotanud. Kui teenime maailma ja tema isandat ja selleks maailmaks võime me Ise olla siis on meid ootamas teistsugune tulevik.

Ka tegevusetus on kurja teenimine. Teada on, et kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju. Kasvõi lugu talentidest. Seda ei peaks mitte tähtsustuks pidama. Arvatakse, et minul ei olegi mingeid talente. Aga kui järele mõelda siis isegi kõige lihtsamates töödes on inimesi, kes saavad nendega suurepäraselt hakkama ja teised kellele tekitab selle töö tegemine suuri raskusi. Võib olla suurepärane orelimängija ja ta ei suuda üldse olmesfääris hakkama saada, teisalt võib inimesel olla eriline anne lastetööks. Igal inimesel on anded, millega teenida. Tegevusetus sellistes olukordades, kus me peaksime, võiksime tegutseda. Ka see on kurja teenimine.

Kolmas sõnapaar igavene elu ja igavene hukatus on samuti valik, ka siit saab inimese osaks ainult üks kas elu või hukatus. Kahte isandat ei saa teenida. Igavene elu on neile kelle Isandal on igavese elu sõnad.

Piiblis on palju selliseid lugusid, kus inimesed peavad otsustama, keda nad teenivad. Meenutame siin tuntud kirjakohta 1 Kn 18, 21 kui kuningas Ahabi ajal prohvet Eelia käskis rahval otsustada, kas nad tahavad käia Jehoova järel või on Baal nende jumal. Üks tuleb valida. Kolmandat teed ei ole.

Ka Aabram ja Lott pidid valima 1Ms 15-19 ja valik määras ka nende edasise

Ka meie ette asetatakse igal päeval olukordi, kus me peame valikuid tegema. Kahte korraga ei saa. Tuleb valida, keda me teenime, kuidas me seda teeme. Kui meie aeg ja süda kuulub maailma asjadele siis võib arvata, et maailma me ka teenime. See on üsnagi tõsine teema ja minule isiklikult sageli mõtlemiseks kas ma teen õigeid otsuseid, kas minu aeg on õigete asjadega sisustatud, kas proportsioonid on sellised, et saaks öelda kes on minu isand?

Ilmunud on 2011. aasta loosungiraamat

MIS ON „ VAIMULIKUD LOOSUNGID“ ?

Vaimulikud loosungid on taskuraamatu suuruses trükis, ilmub 1 kord aastas.

Vaimulikud loosungid on Jumala Sõna igaks päevaks.

Vaimulikes loosungites on loositud tekst Vanast Testamendist ja valitud tekst Uuest Testamendist ning lisaks palve, laulusalm või mõtisklus .

Vaimulikud loosungid – ei sisalda kommentaare - Sõna „räägib“ ise.

Vaimulikud loosungid - ilmuvad aastast 1731, seega üle 280 aastakäigu.

Vaimulikke loosungeid koostab, annab välja ja levitab Evangeelne Vennastekogudus. Raamatu kasutajad on paljudest erinevatest kogudustest, kirikutest. Mitmete inimeste jaoks on loosungid igapäevaseks saatjaks.

Vaimulikud loosungid ilmuvad 50 erinevas keeles.

Vaimulikud loosungid on saadaval vennastekoguduse palvemajades. Tasub küsida ka kirikuõpetajate käest.

Vaimulikke loosungeid küsige julgesti Pühalepa palvemajast . Telef. 56490254 Lui Remmelg