Pöörduge!

Kohtumine Jumalaga Jeesuse sõime juures muudab!

Parandage meelt, sest taevariik on lähedal. Mt 3,2

Ristija Johannese meeleparandusjutlus on ühene: Selle jutluse teema on jumalatuse valedelt teedelt pöördumine. Ja selleks on viimane aeg! Jeesus Kristus on lähedal! Ja seega ka taevariik . Selle sõnumi parim kokkuvõte on: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.“

See on ka meie jaoks täna aktuaalne ja tähtis: pöörduda valedelt teedelt. See puudutab ühiskonna ökoloogilisi ja sotsiaalseid küsimusi – ja kindlasti üksikisikuid ja meie kogudusi. Siiski soovin ma järgmise mõtte sisse tuua. Ma kohtusin sellega jõululoos. Ka seal räägitakse kahes kohas pöördumisest: Targad hommikumaalt pöördusid ümber, kui nad lapse sõimega olid leidnud. Nagu kirjutab evangelist Matteus, ütles Jumal tarkadele unes, et nad läheksid oma maale tagasi teist teed, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi.

Ka karjused pöördusid ümber, kui nad olid Petlemma laudas jõuluime leidnud. Nad kiitsid Jumalat ja teatasid sellest, mida nad olid näinud. Nendel kahel pöördumisel on ühisosa. Pöördumise tõi millegi kogemine - hea kogemine. Koguni parima võimaliku - Jumala ustavuse kogemine, Jumala armastuse avalikuks saamise kogemine Jeesuse sünnis. Mis sealjuures pöördumises hämmastav on: eelnevaid teid ei ole selle läbi halvustatud. Nad ei olnud selles mõttes „halvad“, kui see neid heale eesmärgile viis.

Ma soovin, et me ise selliseid pöördumisi ikka ja jälle kogeksime. Ja kas see ei ole mitte üks iseloomulik seisukoht meie vennastekoguduses, mis väärt oleks eeskujuna sõnastada? Me kogeme näiteks oma koosolekutel midagi, mis meid julgustab, üles ehitab, trööstib. Me kogeme siin ja seal üht „tükikest taevariiki“. See tahaks meile motivatsiooniks olla, et läbi murda, pöörduda. Mitte tagasi sinna valekatsetuste juurde, mis ennast sümboolselt võimuahne kuningas Heroodesena kujutada laseb. Vaid me peame pöörduma oma argipäeva, kust me tuleme. Aga pöörduma tagasi kui muudetud inimesed. Inimesed kellel on hea sõnum. Kui Jumalast armastatud inimesed. Kui inimesed, kes Jumalat sõnade ja tegudega ülistavad – nõnda nagu seda karjased tegid.

Tarkade ja karjaste pöördumine jõululoos on mulle üheks heaks näiteks ühest pöördumisest „heas“, esile kutsutud millegi positiivse poolt, mis juhib ühe ihaldusväärse eesmärgi poole ilma eelneva halvustamiseta. Niisiis selles mõttes: pöörduge, sest taevariik on lähedal!

Albrecht Stammler, vennastekoguduse pastor Ebersdorfist (Tüüringenist)

Refereeris L.Remmelg

AGA INGEL ÜTLES KARJASTELE: ÄRGE KARTKE! SEST VAATA MA KUULUTAN TEILE SUURT RÕÕMU, MIS SAAB OSAKS KOGU RAHVALE, ET TEILE ON TÄNA SÜNDINUD TAAVETI LINNAS PÄÄSTJA, KES ON ISSAND KRISTUS.

See tekst, mis on täna pealkirjaks, on üks osa jõulurõõmusõnumist. Jutustus sellest, mis sündis umbes 2010 aastat tagasi.

Kogu maa oli liikvele läinud. Valitseja , keiser Augustus oli andnud käsu rahvaloenduseks. Rahvaloendus oli vajalik inimestele maksude määramiseks ja selleks oli vaja, et kõik läheksid sinna, kust nad olid pärit. Selleaegne maksustatav vara oli peaasjalikult maa, kas siis põllud või krundid. Inimeste sünnikohas olid nad tuntud, anonüümsus puudus ja seetõttu olid ka rahvaloenduse tulemused paremad.

Teiste hulgas läks teele ka üks paar – Joosep ja Maarja. Mindi peamiselt jalgsi. Teekond oli pikk ja vaevarikas, arvata 170 km üle mägede ja läbi orgude. Vaja oli jõuda Petlemma, sest Joosep oli sealt pärit. Pelemma jõudes selgus, et linn on ülerahvastatud ja isegi lapseootel naise jaoks ei ole kohta. Maarja ja Joosep pidid ööbima laudas ja mitte ainult ööbima vaid seal tõi Maarja ka poja ilmale. See on üks pilt. Ja mitte väga ebaharilik, sest seda juhtub ikka, et keegi peab sünnitama hoopis ebatavalistes tingimustes. Jumala teod on nii erilised ja ka nii lihtsad, et inimene ei pööra neile sageli mingit tähelepanu. Räägitakse ikka suurtest õnnetustest ja katastroofidest, lapseröövidest. Kas võis keegi arvata, et Petlemmas, lihtsas laudas tuleb ilmale laps, kes on maailma Õnnistegija? Eriliseks muudab selle loo tõsiasi, et juba Vanas Testamendis olid Jeesuse sünni kohta ettekuulutused. Prohvet Miika oli ettekuulutatud, et Päästja, Jes´uah ehk meie keelepruugis Jeesus sünnib just Petlemmas. Kes oleks teadnud, mis juhtus Petlemma laudas, kui Jumal ise ei oleks seda teatavaks teinud.

Petlemma lähedal olid karjased oma karjaga. Karjased valvasid ka öösel loomade järele ja nemad olidki need, kes said jõuluime osalisteks. Jumal saatis oma ingli karjastele teatama, mis ja kes oli sündinud. Ingliga kohtumine ehmatas karjuseid väga. Kirjas on öeldud, et nad kartsid üliväga. Eks ole see väga inimlik. Kes meist ei ehmuks, kui me oleksime senitundmata olukorras, kohtuksime olendiga, keda me kunagi ei ole näinud? Inglid Jumala käskjalad võivad väga erinevad olla. Siin on nad teate edastajad, rõõmusõnumi toojad, et sündinud on Päästja. See Iisraeli päästja, keda on kaua oodatud. Aga Jeesus ei ole Päästjaks mitte üksnes juudi rahvale vaid igale inimesele, kes tema vastu võtab ja oma Päästjaks kuulutab. Vägagi suur hulk juudi rahvast ei tundnud Jeesuses Päästjat ära ja paljud ootavad teda tänase päevani.

Ingel ütles:“ Ärge kartke, sest vaata ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Jeesus Kristus.“ Ei pidanud karjased kartma, sest ingel tuli suurt rõõmu kuulutama. KOGU RAHVALE- teatab ingel.

Martin Luther on oma kujundiküllastes sõnastustes öelnud: Armas sõber, kui sina nõnda ütled, et see kallis varandus ei kuulu sulle ja ka mina ütleksin sama, kellele see siis õieti kuulub? Kas ta tuli hanede, partide või lehmade pärast?

Ärge kartke, kuulutas ingel. Ei pea ka meie kartma, sest Jeesuse sünniga, tema tulemisega siia maailma annab Jumal inimesele uue võimaluse, lepituse. Jeesus , kes on Päästja tuleb appi igale inimesele, kes teda appi hüüab. Kui inimene ei ole midagi kuulnud Jeesusest Päästjast siis ei saa ta ka selle sünni, jõulusündmuse üle rõõmu tunda. Veel õnnetum on aga olukord, kui inimene on kuulnud, aga ta ei hinda seda Jumala suurt armupakkumist. Jumal oma Poja läbi ei taha inimest kuidagi aheldada, maha suruda nagu kurjusest rikutud maailm meile ütleb. Jeesuses annab Jumal igale inimesele rahu ja rõõmu, mis on tõeliseks matkakepiks siin maailmas ja isegi surmal ei ole meie üle enam võimu.

See oli enam kui 2000 aasta eest, kui inglid kuulutasid seda suurt rõõmu, mis Petlemmast inimkonnale osaks saab. Nii on kõik need järgnevad aastasajad tehtud, ikka ja jälle kuulutatud kantslitest, loetud kodusel jõuluõhtul. Et kõik saaksid osa jõulurõõmusõnumist – teile on täna sündinud Päästja, kes on Jeesus Kristus. Soovin siis minagi meile kõigile rõõmu sellest teadmisest.

Päästja on tulnud, meid lunastanud, ristirahvas, ristirahvas rõõmusta.

L.Remmelg, jõuluõhtul Emmaste kirikus

Mt 6,24 Keegi ei saa teenida kahte isandat

Õigupoolest on see tänane loosung esimene osa 24 salmist. Edasi läheb nii: ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida Jumalat ja mammonat.

Jumal ja mammon

Jumal ja patt

Igavene elu ja surm

Siin on kolm sõnapaari. Igast paarist oleks arukas valida üks pool. Kas Jumal või mammon, kas Jumal või patt, kas igavene elu või surm?

Mammon on selline huvitav sõna, mis on meie keelepruuki tulnud Piiblist. See on Jeesuse emakeelest, aramea keelest pärit sõna ja esineb kreekakeelses UT-s võõrsõnana ja ainult Jeesuse öelduna Mt ja Lk evangeeliumis. Sõna sisuks on omand, kasum, raha, kapital. Mammon on Piiblis negatiivse varjundiga sõna ja huvitaval kombel on ta meie ilmalikustunud ühiskonnas selle neg varjundi säilitanud. Teie ei saa teenida mammonat. Mitte raha ja omand ei ole halb vaid siin on küsimus suhtumisest sellesse. Mille me esikohale seame, keda või mida me teenime. Me ju vajame mingeid vahendeid, et oma igapäevast elu elada ja need vahendid, kaasaarvatud raha, omand on selleks et toime tulla. Aga näha on, et inimesed tulevad erinevalt toime. Mõnedel on puudus igapäevasest leivast ja neid ei olegi vähe, teised kulutavad helikopteriga lõbusõitudele, soovahetusoperatsioonidele, seisusekohase elustandardi hoidmisele. Jumal ja raha ei välista üksteist. Kui Sa tuled hästi toime siis on sinu kohus aidata neid, kellel mingil põhjusel ei ole võimalik oma vajadusi katta. Selline suhtumine peaks olema norm mitte jõulude juurde kuuluv ilus komme. Eilses uudistesaates oli videolõik Oleviste koguduse abivajajatele suunatud tegevusest jõulude ajal. See on nüüd meedia sündmuste kajastamise probleem, et nad näevad puuduses olijaid peamiselt jõulude ajal, kuigi paljud kristlikud ja ka muud organisatsioonid tegelevad abivajajate aitamisega aastaringselt. Mammon teenigu inimesi mitte inimesed mammonat.

Jumal ja patt või Jumal ja maailmavürst. Mida siin arutada. Selge see et inimene valib Jumala, sest Jumal on hea ja Tal on palju tõotusi neile, kes teda usaldavad. Üsna tavaline on arvamus, olen usklik, aga mulle ei ole vaja – kogudust, kirikus käimist, palvetunde ja Jumalast rääkimist. Olen oma Jumalaga kahekesi. Jumal ei aseta minule mingeid piiranguid, Ta on lõputu armastus, võtab meid nii nagu me oleme. Ma tahan olla ise enda isand. Ka Jumalat on selleks vaja, aga isand olen ikka mina. Käisin just läinud nädalal üle mitme aja linnas ja külastasin suurt raamatupoodi Viru keskuses. Tahtsin osta vaimuliku sisuga raamatuid. Ja mida siis müüdi? Oli ka vaimulikke raamatuid, kuigi Piiblit ma ei märganud, aga hoopis enam oli eneseabi raamatuid ja kõiksuguseid esoteerika, salateaduse raamatuid. See on ilmalikustunud ühiskonnas tavaline. Inimene on ise enda peremees, isand, mitte Jumal ei ole selleks. Mis takistab praegu veel eutanaasia seadustamist, arvan ,et see on meie kristlik taust. Aegajalt ilmuvad ajakirjanduses ikka teemakäsitlused, mis asetavad eutanaasia normaalsete, kaasaegsete põhimõtete hulka. Mitte Jumal vaid mina ise olen elu peremees, mina otsustan elu ja surma üle. Mina otsustan kas ma abiellun naisega või mehega või elan niisama. Tegelikult Piibel meile seda ei õpeta. Seda õpetab meile hoopis maailmavürst. Tahan sellega öelda, et me ei peaks otsima meile isiklikult meeldivaid lahendusi oma elus vaid peaksimu otsima ennekõike Jumala tahtmist. Mis on Jumala tahtmine konkreetselt minu osas. Milleks olen ma sündinud, miks on ta mind kutsunud? Igavikku lahkunud Priit Rannut ütles oma kõrges eas, et Jumal hoiab teda sellepärast nii kaua siin maailmas, et evangeeliumi kuulutada. Ja tema elu ja ka viimased aastad oligi see – ta suri Tallinnas teel Endla tänava palvemajja, et seal pidada jutlus 4. advendipühapäeva tunnis. Kuulutas kuni surmani veidi enne oma 92. sünnipäeva. Kui me teenime Jumalat siis saame selle, mis Tema oma suures armus meile on tõotanud. Kui teenime maailma ja tema isandat ja selleks maailmaks võime me Ise olla siis on meid ootamas teistsugune tulevik.

Ka tegevusetus on kurja teenimine. Teada on, et kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju. Kasvõi lugu talentidest. Seda ei peaks mitte tähtsustuks pidama. Arvatakse, et minul ei olegi mingeid talente. Aga kui järele mõelda siis isegi kõige lihtsamates töödes on inimesi, kes saavad nendega suurepäraselt hakkama ja teised kellele tekitab selle töö tegemine suuri raskusi. Võib olla suurepärane orelimängija ja ta ei suuda üldse olmesfääris hakkama saada, teisalt võib inimesel olla eriline anne lastetööks. Igal inimesel on anded, millega teenida. Tegevusetus sellistes olukordades, kus me peaksime, võiksime tegutseda. Ka see on kurja teenimine.

Kolmas sõnapaar igavene elu ja igavene hukatus on samuti valik, ka siit saab inimese osaks ainult üks kas elu või hukatus. Kahte isandat ei saa teenida. Igavene elu on neile kelle Isandal on igavese elu sõnad.

Piiblis on palju selliseid lugusid, kus inimesed peavad otsustama, keda nad teenivad. Meenutame siin tuntud kirjakohta 1 Kn 18, 21 kui kuningas Ahabi ajal prohvet Eelia käskis rahval otsustada, kas nad tahavad käia Jehoova järel või on Baal nende jumal. Üks tuleb valida. Kolmandat teed ei ole.

Ka Aabram ja Lott pidid valima 1Ms 15-19 ja valik määras ka nende edasise

Ka meie ette asetatakse igal päeval olukordi, kus me peame valikuid tegema. Kahte korraga ei saa. Tuleb valida, keda me teenime, kuidas me seda teeme. Kui meie aeg ja süda kuulub maailma asjadele siis võib arvata, et maailma me ka teenime. See on üsnagi tõsine teema ja minule isiklikult sageli mõtlemiseks kas ma teen õigeid otsuseid, kas minu aeg on õigete asjadega sisustatud, kas proportsioonid on sellised, et saaks öelda kes on minu isand?

Ilmunud on 2011. aasta loosungiraamat

MIS ON „ VAIMULIKUD LOOSUNGID“ ?

Vaimulikud loosungid on taskuraamatu suuruses trükis, ilmub 1 kord aastas.

Vaimulikud loosungid on Jumala Sõna igaks päevaks.

Vaimulikes loosungites on loositud tekst Vanast Testamendist ja valitud tekst Uuest Testamendist ning lisaks palve, laulusalm või mõtisklus .

Vaimulikud loosungid – ei sisalda kommentaare - Sõna „räägib“ ise.

Vaimulikud loosungid - ilmuvad aastast 1731, seega üle 280 aastakäigu.

Vaimulikke loosungeid koostab, annab välja ja levitab Evangeelne Vennastekogudus. Raamatu kasutajad on paljudest erinevatest kogudustest, kirikutest. Mitmete inimeste jaoks on loosungid igapäevaseks saatjaks.

Vaimulikud loosungid ilmuvad 50 erinevas keeles.

Vaimulikud loosungid on saadaval vennastekoguduse palvemajades. Tasub küsida ka kirikuõpetajate käest.

Vaimulikke loosungeid küsige julgesti Pühalepa palvemajast . Telef. 56490254 Lui Remmelg

SEST MINU MÕTTED EI OLE TEIE MÕTTED, JA TEIE TEED EI OLE MINU TEED, ÜTLEB JEHOOVA

Jesaja 55,8

Selles piiblisalmis saab erinevus inimese ja Jumala vahel selgelt väljaöeldud. Inimlik mõtlemine ja tegutsemine ja jumalik mõtlemine ja teod on kaks põhimõtteliselt erinevat asja. Jumal ja inimene on erinevatel tasanditel. Jumal ei ole selline, nagu me teda ette kujutame. Või mitte ainult selline. Või mitte alati. Jumal on selle sõna paremas tähenduses „ ettekujuteldamatu“. Jumal on alati teine, kui me mõtleme.

Leian, et selline vaateviis on väga trööstiv. Ta võtab meilt surve mingist kindlast jumalapildist eeskuju võtta või kasutada seda kui mõõdupuud. Jumal ja tema tegutsemine ei ole meie ajudega mõõdetavad. Jumal on teiselpool meie ettekujutatavast maailmast. Just sellepärast on ta Jumal. Aegajalt peaksime seda endale meelde tuletama. See aitab meid maapeale jääda, maad jalge alt mitte kaotada. Ettekujutus, et Ta on alati meist suurem, mittemõistetav – see on ju midagi väga trööstivat.

Et me Jumalat ei saa inimlikesse mõtte -ja käitumismallidesse suruda on tõesti kasulik. See jätab meile ruumi isiklikeks mitmekülgseteks ettekujutusteks, soovideks, ootusteks Jumala ja tema teotsemise osas. Me võime ka üllatustega arvestada ja me võime oodata ka meie jaoks ettekujuteldamatut.

Me võime avatud olla Jumala tegutsemisele igasugustes olukordades : Just väljapääsmatutes olukordades, kus me oma ettekujutusjõuga lõpul oleme. Kus me enam mingeid väljapääse ei näe. Kui meid ümbritseb pimedus. Ka siis on Jumalal meie jaoks väljapääs. Konkreetses kogemuses me tunneme Jumala ära. Ja need kogemused Jumalaga on erinevatel inimestel nii erinevad.

Ent me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad, vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks. 1 Kr 2,6-7

Paulus tundis kindlasti ära, et me Jumalat, Tema tarkust, inimlike mõtetega, sõnadega haarata ja kirjeldada ei suuda. Vaatamata sellele ta proovis ikkagi. Seda rasket keelt on märgata ka selles Korintose kirja lõigus. Ma pean paljusid Pauluse passaaze mitu korda ennem lugema, et jõuda arusaamisele. Nii ka siin. Ja kui lugeda tervet osa, kust see väike lõik on võetud, ka siis ei muutu midagi kergemaks. Pauluse keel on siin raske. Näib peaaegu, et teksti vorm vastab sisule: salapärane, šifreeritud, inimese tavapärase mõtlemise jaoks ei ole see mõeldud.

Sealjuures on lõigu tuum üsna lihtne (arvan mina): Jumal on täis saladust. Tema tarkust me ei tunne. Ta on ja jääb meie eest varjatuks. Me võime ennast pingutada, Piiblit lugeda, usuteadust õppida. Kasu ei ole. Ja nii on see ka hea! Sest mis oleks siis kui me Jumalat täielikult mõista võiksime? Kui me alati võime teada millal ja kuidas Ta toimib? Me kaotame siis palju: lootuse, tröösti, usalduse.

On kindel, et selle maailma suurim saladus on Jumala olemus. Saladus on niikaua mõjus ja jõu allikas, kuni ta on saladus. Avalik saladus ei ole enam mingi saladus ja ta kaotab oma võlu ja toime ja jõu. Loodame, et Jumal ja Tema tegutsemine veel kauaks meie jaoks saladuseks jäävad ja me seda saladust igal päeval uuesti avades lootust, kindlust ja usku oma elu tarvis võita võime.

Thomas Przyluski . Herrnhuter Bote, 11, 2010

1.OH PÖÖRA, PÖÖRA ÜMBER JA TULE TAGASI!

NII ÕRNALT JEESUS KUTSUB SIND, EKSIND PATUNE.

OH, KUI SA VÕIKSID MÕISTA, MIS RAHU TEMA SEES,

SA TULEKS KAHTLEMATA, SA TULEKS SILMAD VEES.

2. VEEL TÄNA TA SIND KUTSUB, TA KUTSUB SÜDAMEST.

TA TAHAB ÄRA PÄÄSTA SIND KÕIGIST PATTUDEST.

VEEL TÄNA ARMU, PÄÄSTMIST, TA PAKUB HINNATA;

EHK HOMME ON JU HILJA – PEAD HUKKA MINEMA!

3. KAS SEE ON SULLE ÜKSKÕIK, MIS JEESUS RISTIL TEIND?

EKS LIIGUTA SEE SÜDANT, TA SU EEST SURMA LÄIND?

EI UNUSTA SIND JEESUS, EHK TEDA PÕLGAD SA;

SEST MÕTLE TA SIND OSTNUD JU OMA VEREGA.

4. TA HELDE ISA SÜDA VEEL POLE KÜLMAKS LÄIND,

EHK KÜLL TA MITU AASTAT SU JÄREL NUTTES KÄIND.

TA SEISAB UKSE TAGA JA PALUB, KOPUTAB;

VÕIB OLLA VIIMAST KORDA TA SIND NÜÜD HOIATAB.

5. TA ALATI EI KUTSU, OH ARMAS SÕBER TEA:

SU ARMUPÄIKSE KIIRED NAD KUSTUVAD JU PEA.

SIND OOTAB JÄÄDAV VALU JA IGAVENE SURM –

OH PÖÖRA, PÖÖRA TÄNA, MIL VABA, PRII SUL ARM.

/ Võidulaulud 56/

Reis mandrile

Oktoobri viimasel pühapäeval sai teoks ammune soov külastada mandril asuvaid vennaste palvemaju. Kuna sellel pühapäeval oli Tõdva palvemaja aastapäev siis saigi reisi sihtpunktiks Tõdva.

Hiiumaa hommik oli imeline- soe, veidi sombune, värviviirulisse taevasse tõusva punase päikesekeraga. Oli koolivaheaja viimane päev ja buss ning hommikune laevgi rahvast tulvil.

Kui Tõdvale jõudsin oli piiblitund juba läbi saanud ja palvemajarahvas istus hoolsate perenaiste kaetud laudade taga. Kuigi räägitakse masust on Issand siiski andnud sedavõrd, et lauale on rohkem panna, kui süüa jaksatakse. Tänu selle eest!

Olin Tõdva palvemajas esimest korda. Hoone on ühtaegu vana ja uus. Vastne välisvooderdus, uus katus, siseruumi liigenduseks ehitatud vaheseinad, uusi tugikonstruktsioone ja uus põrand. Laste joonistused ja laagripäevist jäänu. Samas arhailised palkseinad ja valgustid. Enamuses lihtne, taluhoonetele omane käsitöö. Muust sisustusest tõusid esile kõrged kirikupingid, mis andsid lahedalt ruumi saabunud neljakümnele aastapäevalisele.

Peale ühist söömaaega jätkus aastapäev kuulutustunniga. Vendi oli tulnud Raplast ja Harku tn palvemajast, Saku vabakogudusest ja mujalt ümbruskonnast. Sõnavõtud vaheldusid lauludega- üldlaulud, segakvartett ja duett. Pikema kõne pidas v Priit Rannut. Tundus nagu oleks tegu ühe perekonna koosviibimisega, kõik oli lihtne ja loomulik.. Lõpupalves paluti jätkuvat Jumala armu sellele majale, et ka praegune sugupõlv leiaks tee esivanemate palvepaika. Peale tundi jäid osa inimesi veel juttu puhuma ja kohvi jooma, osa kiirustasid koduteele.

Tänu v Urmasele ja tema abikaasale jõudsin ka mina Tõdvalt tagasi linna ja sain õhtul osaleda veel Endla tänava palvemaja kuulutustunnis. Endlasse oli kogunenud ka umbes 40 inimest. Kuna ruum on väike siis peaaegu „täismaja“. Tundi juhatas v Priit Rannut. Üldlaulud olid vastavalt usupuhastuspühale võitlusliku sõna ja hooga. Soololauludega teenis õ Varju Kunz. Kõnelesid v Tiit Niilo Valkla baptistikogudusest ja v Priit Rannut Endlast. Tervitussõna oli ka Hiiumaalt.

Peale lõpupalvet mindi keldrikorrusele, et jätkata tundi kohvilaua taga. Nagu vend ütles – et kohvilauajutud ei muutuks kohvikujuttudeks, selleks võeti osa sõnast ja muusikalistest etteastetest osaduslauda kaasa.

Lõpetuseks tahan öelda, et igal pool kohtasin lahkeid, südamlikke inimesi. Tihedam läbikäimine, osadus on kindlasti see mis aitab meid tunda ühtse koguna. Nii saame üksteist kinnitada ja Jumalariigitöö omas lõigus üksteist aidata. Loodan, et meie Taevasel Isal on vennastekogudusega veel head plaanid ja me kasvame enam kokku üheks koguduseks, mis küll koguneb erinevates palvemajades. Olgu TEMA õnnistus ikka meie üle.