Mt 6,24 Keegi ei saa teenida kahte isandat

Õigupoolest on see tänane loosung esimene osa 24 salmist. Edasi läheb nii: ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida Jumalat ja mammonat.

Jumal ja mammon

Jumal ja patt

Igavene elu ja surm

Siin on kolm sõnapaari. Igast paarist oleks arukas valida üks pool. Kas Jumal või mammon, kas Jumal või patt, kas igavene elu või surm?

Mammon on selline huvitav sõna, mis on meie keelepruuki tulnud Piiblist. See on Jeesuse emakeelest, aramea keelest pärit sõna ja esineb kreekakeelses UT-s võõrsõnana ja ainult Jeesuse öelduna Mt ja Lk evangeeliumis. Sõna sisuks on omand, kasum, raha, kapital. Mammon on Piiblis negatiivse varjundiga sõna ja huvitaval kombel on ta meie ilmalikustunud ühiskonnas selle neg varjundi säilitanud. Teie ei saa teenida mammonat. Mitte raha ja omand ei ole halb vaid siin on küsimus suhtumisest sellesse. Mille me esikohale seame, keda või mida me teenime. Me ju vajame mingeid vahendeid, et oma igapäevast elu elada ja need vahendid, kaasaarvatud raha, omand on selleks et toime tulla. Aga näha on, et inimesed tulevad erinevalt toime. Mõnedel on puudus igapäevasest leivast ja neid ei olegi vähe, teised kulutavad helikopteriga lõbusõitudele, soovahetusoperatsioonidele, seisusekohase elustandardi hoidmisele. Jumal ja raha ei välista üksteist. Kui Sa tuled hästi toime siis on sinu kohus aidata neid, kellel mingil põhjusel ei ole võimalik oma vajadusi katta. Selline suhtumine peaks olema norm mitte jõulude juurde kuuluv ilus komme. Eilses uudistesaates oli videolõik Oleviste koguduse abivajajatele suunatud tegevusest jõulude ajal. See on nüüd meedia sündmuste kajastamise probleem, et nad näevad puuduses olijaid peamiselt jõulude ajal, kuigi paljud kristlikud ja ka muud organisatsioonid tegelevad abivajajate aitamisega aastaringselt. Mammon teenigu inimesi mitte inimesed mammonat.

Jumal ja patt või Jumal ja maailmavürst. Mida siin arutada. Selge see et inimene valib Jumala, sest Jumal on hea ja Tal on palju tõotusi neile, kes teda usaldavad. Üsna tavaline on arvamus, olen usklik, aga mulle ei ole vaja – kogudust, kirikus käimist, palvetunde ja Jumalast rääkimist. Olen oma Jumalaga kahekesi. Jumal ei aseta minule mingeid piiranguid, Ta on lõputu armastus, võtab meid nii nagu me oleme. Ma tahan olla ise enda isand. Ka Jumalat on selleks vaja, aga isand olen ikka mina. Käisin just läinud nädalal üle mitme aja linnas ja külastasin suurt raamatupoodi Viru keskuses. Tahtsin osta vaimuliku sisuga raamatuid. Ja mida siis müüdi? Oli ka vaimulikke raamatuid, kuigi Piiblit ma ei märganud, aga hoopis enam oli eneseabi raamatuid ja kõiksuguseid esoteerika, salateaduse raamatuid. See on ilmalikustunud ühiskonnas tavaline. Inimene on ise enda peremees, isand, mitte Jumal ei ole selleks. Mis takistab praegu veel eutanaasia seadustamist, arvan ,et see on meie kristlik taust. Aegajalt ilmuvad ajakirjanduses ikka teemakäsitlused, mis asetavad eutanaasia normaalsete, kaasaegsete põhimõtete hulka. Mitte Jumal vaid mina ise olen elu peremees, mina otsustan elu ja surma üle. Mina otsustan kas ma abiellun naisega või mehega või elan niisama. Tegelikult Piibel meile seda ei õpeta. Seda õpetab meile hoopis maailmavürst. Tahan sellega öelda, et me ei peaks otsima meile isiklikult meeldivaid lahendusi oma elus vaid peaksimu otsima ennekõike Jumala tahtmist. Mis on Jumala tahtmine konkreetselt minu osas. Milleks olen ma sündinud, miks on ta mind kutsunud? Igavikku lahkunud Priit Rannut ütles oma kõrges eas, et Jumal hoiab teda sellepärast nii kaua siin maailmas, et evangeeliumi kuulutada. Ja tema elu ja ka viimased aastad oligi see – ta suri Tallinnas teel Endla tänava palvemajja, et seal pidada jutlus 4. advendipühapäeva tunnis. Kuulutas kuni surmani veidi enne oma 92. sünnipäeva. Kui me teenime Jumalat siis saame selle, mis Tema oma suures armus meile on tõotanud. Kui teenime maailma ja tema isandat ja selleks maailmaks võime me Ise olla siis on meid ootamas teistsugune tulevik.

Ka tegevusetus on kurja teenimine. Teada on, et kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju. Kasvõi lugu talentidest. Seda ei peaks mitte tähtsustuks pidama. Arvatakse, et minul ei olegi mingeid talente. Aga kui järele mõelda siis isegi kõige lihtsamates töödes on inimesi, kes saavad nendega suurepäraselt hakkama ja teised kellele tekitab selle töö tegemine suuri raskusi. Võib olla suurepärane orelimängija ja ta ei suuda üldse olmesfääris hakkama saada, teisalt võib inimesel olla eriline anne lastetööks. Igal inimesel on anded, millega teenida. Tegevusetus sellistes olukordades, kus me peaksime, võiksime tegutseda. Ka see on kurja teenimine.

Kolmas sõnapaar igavene elu ja igavene hukatus on samuti valik, ka siit saab inimese osaks ainult üks kas elu või hukatus. Kahte isandat ei saa teenida. Igavene elu on neile kelle Isandal on igavese elu sõnad.

Piiblis on palju selliseid lugusid, kus inimesed peavad otsustama, keda nad teenivad. Meenutame siin tuntud kirjakohta 1 Kn 18, 21 kui kuningas Ahabi ajal prohvet Eelia käskis rahval otsustada, kas nad tahavad käia Jehoova järel või on Baal nende jumal. Üks tuleb valida. Kolmandat teed ei ole.

Ka Aabram ja Lott pidid valima 1Ms 15-19 ja valik määras ka nende edasise

Ka meie ette asetatakse igal päeval olukordi, kus me peame valikuid tegema. Kahte korraga ei saa. Tuleb valida, keda me teenime, kuidas me seda teeme. Kui meie aeg ja süda kuulub maailma asjadele siis võib arvata, et maailma me ka teenime. See on üsnagi tõsine teema ja minule isiklikult sageli mõtlemiseks kas ma teen õigeid otsuseid, kas minu aeg on õigete asjadega sisustatud, kas proportsioonid on sellised, et saaks öelda kes on minu isand?

Ilmunud on 2011. aasta loosungiraamat

MIS ON „ VAIMULIKUD LOOSUNGID“ ?

Vaimulikud loosungid on taskuraamatu suuruses trükis, ilmub 1 kord aastas.

Vaimulikud loosungid on Jumala Sõna igaks päevaks.

Vaimulikes loosungites on loositud tekst Vanast Testamendist ja valitud tekst Uuest Testamendist ning lisaks palve, laulusalm või mõtisklus .

Vaimulikud loosungid – ei sisalda kommentaare - Sõna „räägib“ ise.

Vaimulikud loosungid - ilmuvad aastast 1731, seega üle 280 aastakäigu.

Vaimulikke loosungeid koostab, annab välja ja levitab Evangeelne Vennastekogudus. Raamatu kasutajad on paljudest erinevatest kogudustest, kirikutest. Mitmete inimeste jaoks on loosungid igapäevaseks saatjaks.

Vaimulikud loosungid ilmuvad 50 erinevas keeles.

Vaimulikud loosungid on saadaval vennastekoguduse palvemajades. Tasub küsida ka kirikuõpetajate käest.

Vaimulikke loosungeid küsige julgesti Pühalepa palvemajast . Telef. 56490254 Lui Remmelg

SEST MINU MÕTTED EI OLE TEIE MÕTTED, JA TEIE TEED EI OLE MINU TEED, ÜTLEB JEHOOVA

Jesaja 55,8

Selles piiblisalmis saab erinevus inimese ja Jumala vahel selgelt väljaöeldud. Inimlik mõtlemine ja tegutsemine ja jumalik mõtlemine ja teod on kaks põhimõtteliselt erinevat asja. Jumal ja inimene on erinevatel tasanditel. Jumal ei ole selline, nagu me teda ette kujutame. Või mitte ainult selline. Või mitte alati. Jumal on selle sõna paremas tähenduses „ ettekujuteldamatu“. Jumal on alati teine, kui me mõtleme.

Leian, et selline vaateviis on väga trööstiv. Ta võtab meilt surve mingist kindlast jumalapildist eeskuju võtta või kasutada seda kui mõõdupuud. Jumal ja tema tegutsemine ei ole meie ajudega mõõdetavad. Jumal on teiselpool meie ettekujutatavast maailmast. Just sellepärast on ta Jumal. Aegajalt peaksime seda endale meelde tuletama. See aitab meid maapeale jääda, maad jalge alt mitte kaotada. Ettekujutus, et Ta on alati meist suurem, mittemõistetav – see on ju midagi väga trööstivat.

Et me Jumalat ei saa inimlikesse mõtte -ja käitumismallidesse suruda on tõesti kasulik. See jätab meile ruumi isiklikeks mitmekülgseteks ettekujutusteks, soovideks, ootusteks Jumala ja tema teotsemise osas. Me võime ka üllatustega arvestada ja me võime oodata ka meie jaoks ettekujuteldamatut.

Me võime avatud olla Jumala tegutsemisele igasugustes olukordades : Just väljapääsmatutes olukordades, kus me oma ettekujutusjõuga lõpul oleme. Kus me enam mingeid väljapääse ei näe. Kui meid ümbritseb pimedus. Ka siis on Jumalal meie jaoks väljapääs. Konkreetses kogemuses me tunneme Jumala ära. Ja need kogemused Jumalaga on erinevatel inimestel nii erinevad.

Ent me kuulutame tarkust täiuslike seas, aga mitte selle maailma ega selle ajastu ülemate tarkust, kes hävivad, vaid me kuulutame Jumala salajas olevat ja varjatud tarkust, mis Jumal on ette määranud enne maailma-ajastute algust meie auks. 1 Kr 2,6-7

Paulus tundis kindlasti ära, et me Jumalat, Tema tarkust, inimlike mõtetega, sõnadega haarata ja kirjeldada ei suuda. Vaatamata sellele ta proovis ikkagi. Seda rasket keelt on märgata ka selles Korintose kirja lõigus. Ma pean paljusid Pauluse passaaze mitu korda ennem lugema, et jõuda arusaamisele. Nii ka siin. Ja kui lugeda tervet osa, kust see väike lõik on võetud, ka siis ei muutu midagi kergemaks. Pauluse keel on siin raske. Näib peaaegu, et teksti vorm vastab sisule: salapärane, šifreeritud, inimese tavapärase mõtlemise jaoks ei ole see mõeldud.

Sealjuures on lõigu tuum üsna lihtne (arvan mina): Jumal on täis saladust. Tema tarkust me ei tunne. Ta on ja jääb meie eest varjatuks. Me võime ennast pingutada, Piiblit lugeda, usuteadust õppida. Kasu ei ole. Ja nii on see ka hea! Sest mis oleks siis kui me Jumalat täielikult mõista võiksime? Kui me alati võime teada millal ja kuidas Ta toimib? Me kaotame siis palju: lootuse, tröösti, usalduse.

On kindel, et selle maailma suurim saladus on Jumala olemus. Saladus on niikaua mõjus ja jõu allikas, kuni ta on saladus. Avalik saladus ei ole enam mingi saladus ja ta kaotab oma võlu ja toime ja jõu. Loodame, et Jumal ja Tema tegutsemine veel kauaks meie jaoks saladuseks jäävad ja me seda saladust igal päeval uuesti avades lootust, kindlust ja usku oma elu tarvis võita võime.

Thomas Przyluski . Herrnhuter Bote, 11, 2010

1.OH PÖÖRA, PÖÖRA ÜMBER JA TULE TAGASI!

NII ÕRNALT JEESUS KUTSUB SIND, EKSIND PATUNE.

OH, KUI SA VÕIKSID MÕISTA, MIS RAHU TEMA SEES,

SA TULEKS KAHTLEMATA, SA TULEKS SILMAD VEES.

2. VEEL TÄNA TA SIND KUTSUB, TA KUTSUB SÜDAMEST.

TA TAHAB ÄRA PÄÄSTA SIND KÕIGIST PATTUDEST.

VEEL TÄNA ARMU, PÄÄSTMIST, TA PAKUB HINNATA;

EHK HOMME ON JU HILJA – PEAD HUKKA MINEMA!

3. KAS SEE ON SULLE ÜKSKÕIK, MIS JEESUS RISTIL TEIND?

EKS LIIGUTA SEE SÜDANT, TA SU EEST SURMA LÄIND?

EI UNUSTA SIND JEESUS, EHK TEDA PÕLGAD SA;

SEST MÕTLE TA SIND OSTNUD JU OMA VEREGA.

4. TA HELDE ISA SÜDA VEEL POLE KÜLMAKS LÄIND,

EHK KÜLL TA MITU AASTAT SU JÄREL NUTTES KÄIND.

TA SEISAB UKSE TAGA JA PALUB, KOPUTAB;

VÕIB OLLA VIIMAST KORDA TA SIND NÜÜD HOIATAB.

5. TA ALATI EI KUTSU, OH ARMAS SÕBER TEA:

SU ARMUPÄIKSE KIIRED NAD KUSTUVAD JU PEA.

SIND OOTAB JÄÄDAV VALU JA IGAVENE SURM –

OH PÖÖRA, PÖÖRA TÄNA, MIL VABA, PRII SUL ARM.

/ Võidulaulud 56/

Reis mandrile

Oktoobri viimasel pühapäeval sai teoks ammune soov külastada mandril asuvaid vennaste palvemaju. Kuna sellel pühapäeval oli Tõdva palvemaja aastapäev siis saigi reisi sihtpunktiks Tõdva.

Hiiumaa hommik oli imeline- soe, veidi sombune, värviviirulisse taevasse tõusva punase päikesekeraga. Oli koolivaheaja viimane päev ja buss ning hommikune laevgi rahvast tulvil.

Kui Tõdvale jõudsin oli piiblitund juba läbi saanud ja palvemajarahvas istus hoolsate perenaiste kaetud laudade taga. Kuigi räägitakse masust on Issand siiski andnud sedavõrd, et lauale on rohkem panna, kui süüa jaksatakse. Tänu selle eest!

Olin Tõdva palvemajas esimest korda. Hoone on ühtaegu vana ja uus. Vastne välisvooderdus, uus katus, siseruumi liigenduseks ehitatud vaheseinad, uusi tugikonstruktsioone ja uus põrand. Laste joonistused ja laagripäevist jäänu. Samas arhailised palkseinad ja valgustid. Enamuses lihtne, taluhoonetele omane käsitöö. Muust sisustusest tõusid esile kõrged kirikupingid, mis andsid lahedalt ruumi saabunud neljakümnele aastapäevalisele.

Peale ühist söömaaega jätkus aastapäev kuulutustunniga. Vendi oli tulnud Raplast ja Harku tn palvemajast, Saku vabakogudusest ja mujalt ümbruskonnast. Sõnavõtud vaheldusid lauludega- üldlaulud, segakvartett ja duett. Pikema kõne pidas v Priit Rannut. Tundus nagu oleks tegu ühe perekonna koosviibimisega, kõik oli lihtne ja loomulik.. Lõpupalves paluti jätkuvat Jumala armu sellele majale, et ka praegune sugupõlv leiaks tee esivanemate palvepaika. Peale tundi jäid osa inimesi veel juttu puhuma ja kohvi jooma, osa kiirustasid koduteele.

Tänu v Urmasele ja tema abikaasale jõudsin ka mina Tõdvalt tagasi linna ja sain õhtul osaleda veel Endla tänava palvemaja kuulutustunnis. Endlasse oli kogunenud ka umbes 40 inimest. Kuna ruum on väike siis peaaegu „täismaja“. Tundi juhatas v Priit Rannut. Üldlaulud olid vastavalt usupuhastuspühale võitlusliku sõna ja hooga. Soololauludega teenis õ Varju Kunz. Kõnelesid v Tiit Niilo Valkla baptistikogudusest ja v Priit Rannut Endlast. Tervitussõna oli ka Hiiumaalt.

Peale lõpupalvet mindi keldrikorrusele, et jätkata tundi kohvilaua taga. Nagu vend ütles – et kohvilauajutud ei muutuks kohvikujuttudeks, selleks võeti osa sõnast ja muusikalistest etteastetest osaduslauda kaasa.

Lõpetuseks tahan öelda, et igal pool kohtasin lahkeid, südamlikke inimesi. Tihedam läbikäimine, osadus on kindlasti see mis aitab meid tunda ühtse koguna. Nii saame üksteist kinnitada ja Jumalariigitöö omas lõigus üksteist aidata. Loodan, et meie Taevasel Isal on vennastekogudusega veel head plaanid ja me kasvame enam kokku üheks koguduseks, mis küll koguneb erinevates palvemajades. Olgu TEMA õnnistus ikka meie üle.

Ap 26,22

Paulus ütles: ET MA OLEN AGA JUMALALT ABI SAANUD TÄNASE PÄEVANI, SIIS MA SEISAN, TUNNISTADES NII PISIKESTELE KUI SUURTELE. Ap 26,22

See on Pauluse tunnistus. Ta oli olnud variser haritud ja ustav. Innukas muuõpetuse levitajate tagakiusaja. Siis aga toimus Damaskuse teel sündmus, mis muutis kogu Pauluse järgneva elu. Kuna ta oli innukas kristlaste tagakiusajana siis oli ta ka oma uues elus, Kristuse kuulutajana, innukas. See innukus tõi talle rohkesti ebameeldivusi nende poolt, kelle teenistuses ta enne pöördumist oli olnud. Paulust varitsetakse, püütakse tappa. Nendeks, kes seda teevad ei ole mitte Rooma võimu esindajad vaid suguvennad juudid ise. Nüüd on Paulus nende rollis, keda ta ise alles oli jälitanud, kohtu ette vedanud ja surma saatnud. Kuigi Paulusel oli palju raskusi ei olnud juutidel õnnestunud teda kõrvaldada. Seistes nüüd kuninga ees võib ta tunnistada, et ta on Jumalalt abi saanud.

Pauluse tunnistuse kohta ütles maavalitseja Festus, et suur kirjatarkus on ta jampsima pannud. Ja omavahel arutades nad arvasid, et Paulusel ei ole sellist süüd, mille pärast peaks teda ahelates hoidma. Aga kuna ta ise oli nõudnud keisri kohut siis pidi ta ka kohtu alla minema.

Paulus oli olnud üsnagi täbarates olukordades, ometigi ta ei salanud midagi vaid isegi kuninga ees seistes tunnistas ta Jumalast, kes oli teda imeliselt hoidnud. Pauluse kõne peale ütleb kuningas koguni, et pisut veel ja sa veenad mu koguni kristlaseks.

Usu tunnistamine, nagu see selles apostlite tegude raamatu peatükis on, oli algselt üsna lakooniline – Jeesus on Issand, Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma. Ajapikku kujunesid välja pikemad ja põhjalikumad usutunnistuse tekstid, mis võtavad kokku kõik selle olulisima, millesse kristlased usuvad. Ka lauluraamatu lõpus on üks tekst, mis kasutusel juba aastasadu - apostlik usutunnistus. Kui me erinevate koguduste liikmetena mõnes küsimuses oleme eriarvamusel, siis apostliku usutunnistuse tekst on see, milles kõik võiksime olla ühel meelel. Siin loetakse üles ristiusuõpetuse tähtsaimad punktid, kui nii võiks öelda. Mõned arvavad, et need usutunnistused on ajalugu ja olid vajalikud siis, kui ristiusuõpetus oli kujunemisjärgus ja rünnatud erinevate eksiõpetuste poolt. Aga samas ei ole usutunnistus siiski oma aktuaalsust ka tänasel päeval kaotanud. Ikka on inimesi, rühmitusi, liikumisi, kes ühe või teise usutunnistuse punkti küsitavaks kuulutavad ja sel viisil püüavad ka Jumala Sõna väänata. Kellele ei meeldi neitsist sündimine, kes juurdlevad ülestõusmise võimalikkuse üle, kellele on Pühast Vaimust saamine probleemiks. Minu arvamus on küll, et usutunnistus sellisena on ka tänasel päeval vajalik ja ta võiks meil ka peas olla. Sellel on see praktiline väärtus, et kui me räägime oma usust siis on meil peas nagu kondikava sellest, mida üks kristlane usub.

Selliselt sõnastatud usutunnistustekstid ei asenda muidugi inimese enda, isiklikku tunnistust sellest, mida tema on kogenud, kuidas Jumal tema elus on toiminud ja toimimas. Vahest tahetakse neid tunnistusi nagu vastandada, et üks on õigem või parem, kui teine. Aga mõlemal on oma roll. Miski ei saa asendada inimese isikliku tunnistust. See on tõendus, et meie Jumal on elav Jumal. Ta ei ole ennast ilmutanud mitte ainult aastatuhandeid tagasi Iisraeli rahvale vaid on täna, aastal 2010 samuti tegutsev. Me saame tema poole pöörduda, saame kogeda palvevastuseid, oleme sageli imeliselt hoitud. Mõned kuulevad veel midagi rohkematki oma kõrvaga või antakse nägemusi. Kindlasti on õige see laulusalm – ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid. Peaksime olema tähelepanelikud, erksad. Märkamisega on ju nõnda, et inimene, liikudes ringi ei pruugi midagi märgata. Samas teine inimene samal rajal võib nähtust pikki lugusid jutustada. Jumal oma suuruses ei pruugi olla pealetükkiv ja käratsev. Jumala kohalolu kujutatakse Piiblis tuulepuhanguna, mis toob endaga kaasa vaid sahina või oksa liikumise.

Oma tunnistuse andmine võiks kõige loomulikum asi olla. Me ju ikka räägime, mis meie elus juhtub, miks peaks siis jääma kõrvale need imelised seigad, mis on seotud Jumala lähedaloluga, abiga. Selge, et tunnistamine ei saa inimesele olla mingiks kohustuseks. Igasugused sellelaadsed kohustused pigem kahjustavad, kui kinnitavad.

Kuidas on minu isiklike tunnistustega, koguduses, maailma ees? Paulus ei tunnistanud mitte ainult usuvendadele, õdedele, vaid ka neile, kellelt tal ei olnud loota imestust, rõõmu, tunnustavaid sõnu, vaid hoopis sõimu ja ka füüsilist vaenu. Kui palju julgen mina rääkida Jeesusest, Jumala tegutsemisest täna, minuga? Selleks on julgust vaja. Aga mitte ainult julgust vaid ennekõike usku, kindlust. Tunnistamise juures ei ole tegelikult isik sugugi oluline, kes tunnistab, vaid oluline on see, kellest tunnistatakse. Tunnistaja on üksnes vahendaja. Ta on vajalik, aga mitte peamine. Siin on kindel vahe maailma arusaamadega, nagu me neid loeme, kuuleme, kus inimene mingi asja tunnistajana ennast esile toob või tahab selle eest veel mingit hüvitist saada. Tunnistus on venna kinnituseks, Jumala kiiruseks.

Ka tegu on tunnistus. Arvan, et kui Paulus oleks tumm olnud, oleks ta ometigi tagakiusamise alla langenud. Öeldakse, suudaksin ma olla heaks tunnistuseks Kristusest. Täna on see eriti oluline. Sageli on sõna sedavõrd devalveerunud, et inimeste usaldus erinevate kõnede, kõnelejate, lubaduste, lubajate vastu on väga väike. Seevastu tegu, inimese elu on hoopis kindlam tõendus. Inimese püüd elada kristlasena oma kogukonnas on kahtlemata samas ka usutunnistuseks, mis tekitab ümbruskonnas huvi ka õpetuse vastu, suurendab inimeste usaldust ja lõhub barjääre.

Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ja mind /Paulust/, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Jeesuses Kristuses enne igavesi aegu, nüüd on aga saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse, mille kuulutajaks ja apostliks ning õpetajaks mind on seatud / P 2. Kiri Timoteosele 1, 7-11/

Aamen.

Aare Kimmeli jutlus Endla palvemajas 17.oktoobril 2010.a.

Armu ja rahu ja õnnistatud teekonda teile kõigile!

Täna tõi tee mind siia. Meil on ühine teekond, mida me käime ja see on kõige tähtsam asi, mida me meeles peame pidama.

Jutluse aluseks oli täna Pauluse väga tungiv palve Timoteusele, et ta mitte ei vaikiks, vaid ikka räägiks, olgu aeg sobiv või ebasobiv. Et ta ei laseks end heidutada, vaid ikka räägiks, sest tuleb aeg, kus inimesed ei tahagi kuulda kõike Jumala Sõna, vaid valida meelepärasema ja ülejäänus minna oma teed ja teha oma tahtmist.

Jumal juhtis mu tähelepanu ühele sündmusele, mis oli eelmisel nädalal väga kõnekas ja käis uudistest ja ajalehtedest läbi - Tšiili kaevurite päästmislugu. Ma ei olnud seda eriti jälginudki, kuidas see algas ja edasi läks, sest neid lugusid on nii palju, et jälle kuskil midagi juhtus, maavärinaid, maalihkeid, plahvatusi kaevandustes, kus surma sai nii ja nii palju.

Aga nüüd, kui Tšiili kaevurid päästetud said, olid pealkirjad päris suured. Jäin vaatama neid pilte ja uurisin, mis siis sel teemal varem on kirjutatud. Leidsin suure hulga väga huvitavaid kokkulangevusi Jumala päästelooga. Neid ma jagaksingi, sest mulle tundub see väga kõnekas ja on hea võrrelda.

33 kaevurit jäid maa alla lõksu 5. augustil. Sissepääsutunnel varises kokku ja esialgu ei teadnud mitte keegi, milline on olukord.17 päeva pidid nad seal maa all vastu pidama, ilma et oleks olnud olukorrast ülevaadet, kas nad on elus või mitte, kas on mingitki pääsemise lootust. Ka sõbrad-tuttavad ei teadnud midagi. Kui siis lõpuks päästmiseni jõuti – miks ma seda üldse räägin – see on ju väga piibellik teema. See on ju Jumala eesmärk, et Ta tahab meid päästa. Jeesuse nimi tähendab Päästjat. Sellepärast talle pandigi selline nimi, et Tema päästab oma rahva. Me räägime päästmisest ja igatseme päästmist. Sellepärast muutus see päästmise teema mulle väga tähtsaks selle näite varal.

Lõpuks jõuti tegeliku päästmiseni. Selleks kulus üle kahe kuu ja sellest sündmusest kujunes ülemaailmne meediasündmus. Seda vahendasid ligi kaks tuhat kohalesõitnud ajakirjanikku. Telepildi vahendusel jälgis päästmist miljard inimest üle kogu maailma. Vaadake, kui suur asi on päästmine ja pääsemine. See ei olnud mingi meelelahutuse number, et kas mingi sündmus kuskil toimus või ei toimunud, vaid sellest sõltus elu. Kohal oli Tšiili president. Ta ütles, et nad elasid üle maagilise öö, kui elu võitis surma. Päästmise puhul elu võidabki surma. Neljapäeva õhtul, eelmisel nädalal see kõik toimus. 23 tundi oldi päästmisega tegeldud, kui viimane nendest kaevuritest jõudis maapinnale. Taevasse lennutati 33 Tšiili rahvusvärvides õhupalli, kogu riigis vallandus enneolematu rõõmupidu, kirikukellad helisesid, tuletõrjesireenid undasid, autod sõitsid tuututades mööda linna. Kümned tuhanded inimesed hoidsid käes riigi lippu ja laulsid riigi hümni. Kõigil oli tohutu rõõm, šampanja voolas ojadena.

Saabus telegramm USA presidendilt, kes ütles: Meie mõtted ja palved on vaprate kaevuritega ja nende peredega ja kõigi nendega, kes on teinud kõik, et nad edukalt pääseks. See on lõpp, see on finaal, see on suurepärane.

Aga enne seda tuli nendest artiklitest välja terve rida ka vaimuliku pääsemise seisukohast huvitavaid asju.

23. augustil oli sellest sündmusest möödunud 2,5 nädalat. Katsume end panna nende inimeste olukorda, kes on olnud maa all 2,5 nädalat. Päev päeva järel ei mingeid andmeid, ei ühendust ega kontakti. Ja siis õnnestus luua esimene side nendega – õnnestus puurida esimene kanal nendeni välja. See oli 8 cm auk, kustkaudu sai sidevahendeid sisse lasta, sai ühenduse luua, sai toiduaineid ja arstimeid neile saata.

Mida need tegid, kes seal all olid, ega me täpselt ei teagi. Küllap seal juhtus asju, millest ei tahetagi rääkida. Selliseid pealkirju käis ka läbi. Aga kui aeg oli sealmaal, et kontakt oli loodud, kõige hädavajalikumad toimetused tehtud, päästmistöö ettevalmistused käisid, siis need, kes seal all olid, ütlesid, et me oleme ennast hästi sisse seadnud. Siin peame koosolekuid ja plaane, siin lõõgastume ja palvetame.

Kui jutt on Jumala päästest, siis meie maailm on võibolla samuti ennast sisse seadnud. Peame arvestama, et Jumala pääste on meie jaoks kaugemal. Tšiilis oli see kõigest 68 päeva. Meil on läinud väga palju aega. Inimkond vaevalt mäletab seda aega, kus kaotati kontakt taevase maailmaga, kus tunnel kokku varises. Piibli esimesed leheküljed räägivad sellest. Taevasest maailmast on inimkonnal ainult ähmane aimdus. Igatsus selle poole on – seda näitab seegi, kui palju religioone maa peal on. Ikka igatsus selle poole tagasi. Süüdistatakse Jumalat, miks need asjad siin maa peal sellised on, miks nad ei võiks paremad olla.

Loodi siis esimene ühenduskanal. Vahepeal oldi maa all ennast sisse seatud, peeti koosolekuid, peeti plaane, lõõgastuti ja palvetati. Nii teeme meiegi siin maa peal.

Siis vahepeal tuli periood, kus läks päris raskeks. Kaevurid olid ikkagi ligi 700 m sügavusel ja vahepeal tuli aeg, kus nad keeldusid täitmast päästetöötajate näpunäiteid. Selle taga oli suur stress. Nad olid vahepeal vihased selle peale, et saavad lähedastega nii vähe ühendust pidada. Olid vihased, et see, mis neile pakuti, polnud see, mida nad soovisid. Neile pakuti puuviljakonserve. Mina sööksin hea meelega ananassi või banaani. Kaevurid ütlesid, et need ei meeldi neile ja nõudsid hoopis sigarette ja alkoholi. Tuleb päris tuttav ette, või mis?

Jumal pakub meile asju, mida me tõeliselt vajaksime, aga meie tahame vaat niisuguseid asju. See on päris tore ja kõnekas fakt. Sellest võib aru saada. Need, kes on patu orjusse sattunud, nende jaoks on patt väga tähtis. Sõja ajal oli juhtumeid, kui pakuti leiba, siis vahetati leib suitsu vastu. Valiti suits, sest nii suur nälg oli selle järele. Sellises olukorras võime siis meie ka olla.

Psühholoogid ütlesid, et sellises olukorras, kus möödunud on kuus nädalat, see on arusaadav, seda ei pandud neile pahaks. Ja tõepoolest, kui tuleb viha, seda me kuuleme Jumala pääste suhtes siin maa peal ka tihtipeale - et miks Jumal asju kiiremini ei aja, miks pääste juba siin ei ole. Miks ei ole üks, kaks, kolm ja ongi terve maailm päästetud.

Vaadake, ei ole võimalik nii lihtsalt. Mitte sellepärast, et Jumal oleks võimetu, vaid meie, inimesed, oleme võimetud. Vend ütles siin, et üle 40 aasta tagasi sai ta päästetud. Minul on ka umbes niipalju. Mõnel vähem, mõnel rohkem, aga küllap me oleme märganud, ja eriti vaimulikus töös, et Jumalal on meie õpetamisega palju suurem töö, kui soome keele õpetamisega. Mina õppisin soome keele 3-4 aastaga ära, aga mõningaid Jumala asju olen õppinud kordades kauem.

Ja tegelikult me õpime siin maa peal Jumala riigi asjadest üsna vähe. Milleks meile igavikku on tarvis? Võibolla selleks ongi igavikku vaja, et Jumala riigi asju põhjalikumalt õppida. Jumala riigi asjadega on tõsiselt raskusi. See selgub eriti siis, kui keegi püüab kellelegi teisele midagi seletada. Küsitakse ja küsitakse, aga vastused pärale ei jõua. Seletad niipidi, ei saa aru, seletad teistpidi, ikka ei saa aru, seletad kolmandat, neljandat, viiendat korda, kuni lüüakse käega: ei, see on jama. Jumal peab vaeva nägema, et üritada meid päästa, et üritada meile natukenegi midagi pähe sokutada enda mõtteist. Nii, et kui asi viibib, siis peame iseenda käest küsima: miks? Miks me oleme nii puupead nendes asjades, mis Jumal meile õpetada tahab? Muudes asjades saame kohati päris häid hindeid. Mõned saavad halvemaid ka, aga igasuguseid kõrgeid kraadegi saab siin maa peal.

Veel üks huvitav detail oli kogu selles loos. Kui see päästekanal sinna sai valmis puuritud – selleks kulus 33 päeva – siis see oli üsna kitsas. See ei olnud suur magistraaltee, et sõidad ja tunned ennast hästi. See päästekapp oli tehtud nii kitsas, et inimene vaevu mahtus sinna sisse. Ilmselt tehti selle arvestusega, et võimalikult kiiresti valmis saada. Muide, kaevuritele anti käsk viimased päevad lausa paastuda ja teha võimlemisharjutusi, et nad päästekapslisse ikka sisse mahuks ja oleks võimalik üldse pääseda.

Kui me tuleme Jumala riigi juurde, siis öeldakse, et pääsemise tee on kitsas tee. Jeesus ütles, et uks on küll lahti, aga paljud ei suuda sealt sisse astuda. „Võidelge, et te suudaksite sealt sisse astuda – sealt kitsast uksest. Ma ütlen teile, et paljud ei suuda.” Aga inimene mõtleb näiteks: Mida teised inimesed ütlevad, kui ma usklikuks hakkan. Ei, ma ei suuda.

Kui Jumal tahab meid päästa, siis Ta käsib vahel ka paastuda. Ma mõtlen seda laiemas mõttes. Toidu suhtes paastumine on kõige lihtsam. Kui Jumal ütleb, et teatud asju ära tee oma päästmise huvides, siis sa pead sellest „paastuma”.

Asi läks edasi. Kanal sai valmis, jõudis see päästekapp või puur sinna alla. Esimene asi oli see, et kõigepealt läks keegi ülevalt alla, mitte ei tõmmatud kedagi alt üles. Päästemeeskonnast läks keegi alla ja hakkas seal all korraldama, mis järjekorras keegi üles tõmmatakse.

Jällegi – Jumal tegutseb samal viisil. Ta ei kutsu esmalt üles, vaid Ta tuleb alla. Alguses tehti väike 8 cm avaus – see sai rutem valmis. See on ka väga kõnekas, sest täpselt samuti toimis Jumal meiega. Kõigepealt lõi ta väikese kanali, mille kaudu pääses Ta valgus maailma ja see kanal oli Iisraeli rahvas. Täpsemalt, need olid mehed, keda Jumal kutsus oma Sõna jagama. Need olid prohvetid sel ajal. Sealtkaudu tuli ülevalt hädavajalik info – näiteks kasvõi kümme käsku ja ohverdamisreeglid ja muud sellised asjad. Et me üksteist siin maailmas ära ei sööks ja paljaks ei varastaks jne. See oli väga vajalik.

Samuti sai sealtkaudu pidada sidet Jumalaga. Kehv see küll oli, aga siiski sai. Inimkond ja eelkõige Iisraeli rahvas sai kuulda, milline on Jumala tahe. Sealt kaudu läksid ka palved üles. Suur kanal sai valmis siis, kui Jumal ise sai inimeseks. Tema tuli siia meie hulka, siia maailma „kaevandusse“, elas siin, näitas, milline Jumala riik tegelikult välja näeb ja kuidas see toimib. Me oleme siin palju kaotanud. Tihti on meie pürgimus saada selle maailma sarnaseks, aga mitte Jumala sarnaseks.

Siis, kui Jeesus tuli, oli tee lahti. Ta läks kõige pimedamasse ja süngemasse paika – lausa surmavalda välja, ja tuli sealt välja. Siis oli tee juba kõigile avatud ja lahti. Ent isegi mitte sel puhul ei öeldud kaevuritele, et nüüd on auk sees ja andke tulla. Hakake ronima, kes jõuab kiiremini. Kaevurid ei oleks jaksanud välja tulla – ikkagi kolmveerand kilomeetrit. Jõudu ei oleks jätkunud. Seetõttu tuli lasta sinna alla see kapp ja hakata neid ükshaaval välja aitama.

Päästmine on individuaalne asi. Ükshaaval saab võtta Jeesuse Kristuse vastu. Igaüks isiklikult peab seda tegema. Ei aita, et ma kuulun kogudusse, kus enamus on loodetavasti võtnud Kristuse vastu. Et olen ka nimekirjas ja küll mind ka tõmmatakse, kui olen samas liftis. On selliseid lifte, kuhu suur hulk rahvast mahub korraga sisse. Ainult üks korraga mahtus sellesse lifti ja ta pidi nõustuma sinna astuma. Nendel ei olnud küsimust, nad astusid sisse. Kui aga Jumal meile oma „päästekapsli” saadab Jeesuse Kristuse näol ja saadab individuaalselt, siis mõnelgi jääb sinna sisse astumata.

Nad tõmmati sealt välja, neil ei kästud ronida. See kõneleb seda, et isegi kui me Jeesusesse Kristusesse usume, meie pääsemise lootus ei ole meie enda suutlikkuses, palvetes, heategevuses, milles iganes. Meile ei öelda, et Jeesus ronis välja, ronige nüüd teie ka, vaid Jeesus tuleb sinna alla, ütleb: Mina olen siin, kas sa tuled sisse?

Piibel kasutab väljendit - kes on Kristuses. Teie olete Kristuses. Jumal on teid asetanud Kristusesse. Kristus ongi see „päästekapsel”. Kui me oleme Tema sees, siis Tema tõmbab meid välja. Kui me ei ole Temas, siis me võime Teda küll heaks kiita, aga me oleme asjast väljaspool. Niisugused detailid peaksid meile kõigile väga selged olema.

Kui nüüd üks nendest kaevuritest, kes oli nende eestkõnelejaks kujunenud, oli maa peale jõudnud, siis 2,5 tundi hiljem andis ta juba teleintervjuu. Ta nimetas maailma kõige imelisemaks asjaks armastust, mitte jõudu, sest armastus oli see, mis neid ühendas maa all ja maa peal. Jõudu oleks võinud ka ülistada, et kui vägevad puurid ja tehnika. Ta tänas kogu südamest valitsust ja päästjaid. Ütles, et uskus kogu aeg pääsemisse. Uskus kahte asja – uskus Jumalasse, ja palvetati Jumala poole, aga ka professionaalidesse, sest nende abi oli ka tähtis. Mitte nii, et mina paati ei astu, mind päästab Jumal otse. Selline teine lugu on ka olemas. Pärast oli usklik Jumala peale solvunud, et miks teda ära ei päästetud. Aga tuli välja, et Jumal saatis algul paadi, siis helikopteri ja veel muudki, aga neid vastu ei võetud. Mida siis veel vaja oli? Nii on, kui Jumala päästet ära ei tunta.

Nii et usaldati professionaale ja usaldati Jumalat. On alati hea, kui usaldame Jumalat ja oskame ka oma osa teha selles, mida Jumal käsib teha.

Ta ütles veel väga kõneka asja: „Olin Jumala ja kuradi juures. Nad võitlesid minu pärast ja Jumal võitis.” Oo! Üks päästetud mees saab aru, kus ta oli olnud. Ühest küljest oli Jumal ligi, teisest küljest kurat. Täpselt sellises olukorras oleme siin maailmas kõik. Mõlemad on meile ligi, mõlemad kutsuvad, mõlemad ahvatlevad. Jumal ütleb: tule ma päästan sind. Kurat aga: et ära tee välja, pane edasi. Nad võitlevad minu pärast omavahel. Kumb saab minu südames võidu?

Jumal võitis! Elu võitis! Kas ei ole suurepärane sõnum ühelt Tšiili kaevurilt! Vahepeal oli nälg ja surmahirm. 17 päeva pidid nad ilma abita läbi ajama, kannatama nälga ja tundma surmahirmu. Igaüks sai kahe päeva peale ainult 2 teelusikatäit tuunikala, pool tassi piima ja küpsise. Tänu Jumalale, et niigi palju oli. Janu aitas kustutada kaevanduse käigust nirisev vesi.

Alates 23. augustist, kui 2,5 nädalat oli möödas, said nad juba selle esimese puuraugu kaudu toiduaineid, mis olid suure valgusisaldusega, ja ka ravimeid. Alkoholi neile, muide, ei antud, arst keelas ära. Elasid ilmselt üle.

Me siin maailmas ei taju oma olukorda võibolla nii hulluna, nagu tajusid Tšiili kaevurid, sest meil on siin palju avaram. Siin tihti päike paistab, vihma sajab, vili kasvab, omavaheline sõprus on olemas, ja kuigi me vahel tahaks taevas eri osakondadesse minna, on ikkagi mingi ühine tee ja ühine osadus ka olemas. Päris üksikud me ei ole, oleme ikka koos.

Kõige raskem päästmise juures, mida Jumal teostab, on veenda inimesi, et nad üldse vajavad päästet. Kes sellest juba aru saab, sellega on lihtsam. Suurem osa inimesi leiavad, et elu on täitsa lahe niigi, mis päästmist veel vaja on.

See on nüüd see, mille puhul Paulus Timoteust vannutab. Timoteus koges nagu Pauluski, et sugugi ei võeta rõõmuhõisetega vastu, kui ta läheb kuulutama Jumala Sõna. Piitsa saad hoopis. Vangi pannakse jne. Paulus sai seda palju tunda. Tekib tunne, et milleks ma siis rabelen ja pean inimestele peale suruma seda, mida nad ei taha?

Isegi kristlastena võime minna seda teed, et küsime, mida inimesed ootavad, ja pakume siis seda. Aga kas kristlus oleks üldse sündinud, kui Jeesus oleks ka sedasama teinud? Oleks läinud juutide juurde ja küsinud: „Mida te soovite? Mina Jumalana võin vastata.” Siis oleks läinud kreeklaste juurde: „Mida teie soovite? Olete kõrge teaduse ja kultuuriga rahvas – mis teid huvitaks, et te tuleksite minuga koosolekutele?” Ja läinud roomlaste juurde: „Millised on teie ootused? Ma püüan nüüd vastata teie ootustele ja siis ma loodan, et tulete kõik minuga kaasa!”

Kas kristlus oleks üldse sündinud, kui niiviisi oleks toimitud? Vaevalt küll! Ei juudid, ei kreeklased ega roomlased ei teagi, mida nad oma päästeks vajavad. Eestlased ja soomlased ka enamus ei tea. Alles siis saame teada, kui Jumal saab meid valgustada ja teeb meile teatavaks, mis on hea, nagu Miika raamatus öeldi täna: „Tema on andnud sulle teada, mis on hea.” Ilma selleta me arvame ise, mis on hea – suits ja alkohol on kõige paremad, ja muu sarnane.

Algul aeti napilt läbi. Oli mis oli. Õnneks ei jäetud päästetöid pooleli – isegi siis mitte, kui all hakati trotsima ja öeldi, et me ei täida teie näpunäiteid; kui vihastati, et miks asi kiiremini ei käi. Ei tehtud järeldust, et nojah, võibolla te ei tahagi päästetud saada, ja mis me siis ikka puurime. Ei, päästjad tegutsesid edasi. Jumal tegutseb ka edasi – hoolimata sellest, et maailmas väga aeglaselt taibatakse mida ta tahab. Inglid tegutsevad edasi.

Jumal on kutsunud oma Sõna kuulutajad sellesse ametisse, et nad kuulutaks ikka, olgu aeg kohane või mitte. Küsitagu ja kuulatagu või mitte. Paulus lausa vannutab Timoteust: „Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.” (2Tm 4:1) Asi on tõsine.

„Ning Tema kuningriigi ilmumise nimel astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse ja julgusta igati pika meelega.” (2Tm 4:2) Samal ajal tulevad teised, kes tahavad ainult valikuliselt võtta Jumala Sõna, nagu restoranis, kus on pikk nimekiri menüüs: „Seda ma võtan, seda ma ei võta. Ei taha, ei maitse.” Niiviisi tahavad paljud meist võtta ka Jumala Sõna. Paulus ütleb, et see aeg tuleb, aga sellest ei saa lähtuda, vaid tuleb kuulutada täit Jumala Sõna, sest see on täiega vajalik. Muidu ei tulegi päästet. Muidu tuleb ainult enesepettus ja eksitus.

„Aga sina, Tiomoteus, ole igati kaine, kannata kurja.” (2Tm 4:5) Miks seda veel peab – kurja kannatama? Jumal võiks ikka õnnistada ja kaitsta, nii et mingit kurja ei ole. Kas ta ei suuda või ei taha? Paulus ütleb: „Kannata kurja!” Kusagil ütleb, et kannata kurja nagu Jeesuse Kristuse õilis sõdur! „Tee evangeeliumi kuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!”

Küsimus on lõpuks selles, mida ütles Tšiili president siis, kui viimane, 33 kaevur tuli maapinnale: „Me elasime üle maagilise öö, kui elu võitis surma!”

Selles kuulutuses ja usus, mis meile on antud, on antud täpselt see väljakutse – elu tahab võita surma. Pääste tahab võita meie ükskõiksuse, tuimuse, hoolimatuse, vastumeelsuse, viha ja kõik, mis meil selle vastu võib olla. Päästetöö käib ikka, ja meie kõik – meile on antud üleskutse, et me seda jagaksime. Küllap see on problemaatiline. Oleme proovinud ja on öeldud, et ära seleta ega topi oma usku. Ja võibolla olemegi vait jäänud. Mis siis aitab? Võibolla aitab see, kui läheme kõigepealt ise korralikult sellesse kapslisse sisse – ei ole kuidagi väljaspool ega vaata ainult üle ukse. Et ei tea, usun ka ja ei usu, täpselt ei teagi.

Jeesus ütles: „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis te kannate palju vilja.” Ei ole võimalik, et võib olla, aga võibolla ka mitte, kes seda teab jne. „Kes jääb minusse!” Vaadake, siin on meie suurepärane võimalus. Jumala pääste ei ole midagi ebamäärast, mingi luul või selline, et vaatame kuhu see maailm läheb. Paistab, et läheb ikka hukatusse.

Ei! Lõpuks võidab elu. Üks kord on ta juba võitnud – siis, kui Jeesus Kristus tuli. Ja meie igaühe jaoks võidab siis, kui meid see „kapsel“ viib siit maailmast ära ja me oleme igavesti Temaga.

Aamen!