Lühendatult ajakirjast
Teensmag. Mein
glaube. Mein leben. 5. 2020.
Poolt:
Minu
keha katavad tähed, mis meenutavad mulle minu lahkunud vanavanemaid.
Mul on kroon,
mis meelde tuletab, et olen taevase Isa
armastatud kuningalaps.
Ma
armastan väga muusikat ja sellepärast kannan enda kehal väikest noodivõtit.
Nähtavasti
lasen ma tulevikus veel mõned
tätoveeringud teha.
Jah,
minu keha on Püha Vaimu tempel ja ma hoolitsen selle eest.
( 1Kr. 6:19 Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha
Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese
päralt?)
Ma
toitun tervislikult, teen sporti, ehin ennast, ka tätoveeringud on kaunistus,
nagu fotoalbum, mida ma endaga kogu aeg kaasas kannan.
Tätoveeringud
olid juba aastatuhandeid tagasi. Juba siis kandsid inimesed oma nahale nende
jaoks tähtsaid märke. Enamasti olid need märgid, mis tähistasid kuuluvust
mingisse gruppi või siis ilusümbolid. Seega ei ole tätoveeringud mingi uus
leiutis. Ka esimesed kristlased ja ristirüütlid kandsid tätoveeringuid, et oma
kuuluvust näidata, samuti aadlikud. Ja ka täna otsustavad inimesed, et nad
lasevad teha tätoveeringu näitamaks kuuluvust, näitamaks – meie seisame ühe ja
sama asja eest.
Aga see,
et Jumal ei taha, et me tätoveerime? On
üks kirjakoht 3Ms. 19:28.
Ärge
lõigake oma ihusse surnumärki ja ärge tehke endile söövitatud kriimustusi! Mina olen Issand!
Nähtavasti
oli tol ajal tavaline, et kui lähedane inimene suri, lasti ennast kohe
tätoveerida,
et sellega lahkunuid austada. Selle vastu ütleb Jumal nõnda nagu on kirjas 3Ms.
19:28.
On õige,
et tätoveering ei saa olla moeaksessuaar ja sellepärast saab seda teha alles
18+. Väga oluline on ka valida õige teostaja, et rõõm tehtust oleks pikaajaline
ja et ei peaks hakkama nahapõletikuga võitlema. Aga nii tore on kui teised
inimesed küsivad tätoveeringu kohta ja sa saad rääkida oma elust ja usust.
Vastu:
Kui
Piiblisse vaadata siis kõigepealt hakkab silma
3Ms. 19:28. Siin seisab ju... Ärge tehke endale tätoveeringuid.
Kontekstist aga selgub, et mitte tätoveering ei ole halb vaid see, et Iisrael samastub
teiste rahvastega. Aga rohkem ütleb
mulle tätoveerimise vastu Mk. 7:18 j. Ja tema ütles neile:
„Kas teiegi olete mõistmatud? Kas te ei saa aru, et miski väljast inimesse
tulev ei saa teda rüvetada, sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu ja tuleb jälle välja?” Sel
viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud.
Siin räägib Jeesus, et kõik toidud on puhtad. Ja ta
nimetab väga lihtsa põhimõtte, miks see nii on. Mitte see mis meisse sisse
läheb, vaid see mis meie südamest välja tuleb teeb meid roojaseks ja lahutab
Jumalast. Ja sellega oleme nüüd küsimuse eest - kuidas on lood minu südamega. Milleks ma vajan
tätoveeringuid? Paulus ütleb 1Kr. 10:31 Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud
-
tehke seda Jumala austamiseks!
See kirjakoht jäi minu jaoks kõlama. Ma soovin
tätoveeringut ju selleks, et see on huvitav, et ma olen iseteadlik, et olen
teiste hulgas seeläbi tunnustatud. See ei ole üldse seotud tunnustuse
otsimisega Jumala juures.
Aga mis
räägib veel tätoveerimise vastu:
1.
Kui ma täna oma vanade särkide pilte vaatan, siis mõtlen, et kuidas mul sel
ajal nii halb maitse võis olla. Selle taga on üks lihtne tõsiasi – meie maitse ajas
muutub. See millega ma täna samastun on homme hoopis teine. Tätoveering on
aastateks ja selle eemaldamine on hoopis kallim ja valusam, kui uue särgi
ostmine.
2.
Mitte ainult maitse ei muutu, vaid ka nahk muutub ning sellega seoses
muutuvad tätoveeringud ajapikku inetuks.
3.
Kui tätoveering sisaldab kristlikke sümboleid või lemmikkirjakohti siis ka need
lemmikud muutuvad ajas meie jaoks. Ja kui Jeesus rääkis tema järel käimisest
siis selleks ei olnud mitte sümbolid vaid isetu armastus teiste inimeste vastu
Jh 13,35
Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui
te
üksteist armastate.”
4.
Ja viimane fakt. Mõnedes ( peamiselt islami) riikides on tätoveeringud
keelatud. Mis saab, kui Jumal mind kunagi sellisele maale kutsub? Siis on
tätoveering takistuseks, et neile Jeesusest rääkida.
