Pildikesi Pühalepast 13.09.2020

 

Et kanda pikka aega head vilja

„Üle maailma on paljusid erinevaid viise, kuidas evangeeliumiga inimesteni jõutakse. Eestisse on jõudnud eelkõige USA-s ja Lääne-Euroopas loodud meetodid. Aga eestlane on omanäoline! Meil on mingi oma viis, kuidas suhtleme ja teistega sõbruneme, kuidas ellu uusi asju vastu võtame. Kui püüame üksühele rakendada mõnda näiteks USA-s hästitoimivat evangelismivormi, siis võib vabalt juhtuda, et meie sõnumit mõistetakse hoopis nii: kirikus on usuhullud. 

On oluline, et jääksime evangeeliumi jagades iseendaks, annaksime head sõnumit edasi loomulikult, mitte ei järgiks kramplikult mõnda etteantud skeemi. Peame seega igaüks just meile loomupärase viisi kõigepealt üles leidma!“

Sellise sissejuhatusega algab mullu sügisel kaante vahele saanud väike õppevihik pealkirjaga „Evangeeliumi isiklik jagamine“. Samanimeline töötuba, mis täiendab vihikut, toimus 21. jaanuaril ka vaimulike konverentsil. Vihik keskendub eelkõige sellele, et toetada koguduseliikme isiklikku kasvamist Jeesuse antud misjonikäsu elluviijaks jüngrina, kes oma igapäevaelus oskab ja julgeb inimestele rääkida, kes on Jeesus, mida tähendab kogudus ning millist lugu räägib Piibel tervikuna. 

Töötoa eesmärk oli koguduseliikmetega üheskoos vaadata asjaolusid, mis mõjutavad meie koguduse võimekust toetada iga kristlase isiklikku evangeelset tegevust selliselt, et see kannaks pikaajalist head vilja ning tooks inimeste ellu püsivaid muutusi – et nad leiaksid tee Jeesuse juurde, surma asemel igavesse ellu. Ehk siis, et inimene ka jääks usus püsima. Nii vihiku kui ka töötoa on koostanud allakirjutanu.

Töötoas avatakse kolm teemat, et suunata osalejaid asetama ennast teiste inimeste vaatevinklisse. Iga teema järel on ajurünnak, kus kõik osalejad saavad välja öelda oma mõtted. Esimene teema keskendub sellele, kuidas minu enda kogudus võib paista inimestele, kes ei ole kristlased ega tea kogudusest suurt midagi. 

Teises käsitletakse koguduse ressursse ning kolmandas suunatakse osalejaid mõtlema, millised ülesanded oma õpetajale paneme. Kas nende hulgas on ehk selliseid, mis õpetaja erialast ettevalmistust arvestades on tema aja väärkasutamine?

Miks oli töötuba vaimulike konverentsil? Ühest küljest seetõttu, et anda koguduste õpetajatele võimalus näha ja tutvuda, millist töötuba on igal kogudusel võimalik enda juurde kutsuda. Teiseks tähendab evangeelne tegevus koguduse kasvamist, mis seab senisest erinevad väljakutsed ka koguduse juhtidele, sh õpetajale. Koguduseliikmete evangeelsest tegevusest ei saa õpetaja kõrvale jääda. Nii, kuidas koguduseliikmed kasvavad Jeesuse antud misjonikäsu täitmisel, peab ka koguduse vaimulik kohandama oma igapäevatöö rõhuasetusi. 

Olukord, kus kogudusse lisandub uusi täiskasvanuid, kes on alles avastamas Jumalat oma elus, eeldab tugevat meeskonda. Uued usu juurde tulijad vajavad palju rohkem tähelepanu ja tuge kui näiteks kolmandat põlve kristlased. Me tihti palvetame, et Jumal annaks meile kogudusse ärkamise või saadaks meile kogudusse inimesi juurde. Aga kui tihti me ise küsime Jumala käest: armas Isa, milles peaksin mina ennast täiendama, et sina saaksid minu kogudusse saata hingi, kes otsivad oma elus „seda kõrgemat“?

Töötubade käigus tehtavate ajurünnakute küsimused on püstitatud selliselt, et suunata koguduse liikmeid vaatama nii oma koguduse hetkeolukorda kui ka võimalikke lahendusi. Loomulikult ei ole võimalik ühe töötoa raames lahendada ega isegi mitte püstitada kõiki küsimusi. Seetõttu ei olegi töötoa eesmärk jõuda valmis lahendusteni, vaid liikmete endi välja toodud punktide abil anda pilt nii koguduse juba olemasolevatest tugevustest kui ka pakilisematest kitsaskohtadest. Osalejad saavad lisaks oma koguduse punktidele ligipääsu MTÜ Kristus Igasse Kodusse (KrIK) siseveebi, kus on kokkuvõtted ka kõikidest teistest toimunud töötubadest.

Töötuba erineb koguduse tavalisest töökoosolekust selle poolest, et seda juhatab ning vestlust suunab koguduseväline isik, kes oskab peegeldada teemasid kõrvaltvaataja pilguga. Viimane aitab ületada üht meie inimlikku omadust – seisukohtade ja käsitluste kinnistumist igapäevaste asjade suhtes, mis ei aita leida uusi lahendusi vanadele väljakutsetele. 

Küll aga piirdub kõrvaltvaataja roll tõesti ainult kõrvalpilgu pakkumisega. Ajurünnaku käigus ideid genereerides toovad koguduse liikmed tegelikult ise välja, millised tugevused ja nõrkused on kogudusel olemas ning mille põhjal edasi liikuda. KrIK jääb kogudusi, kus töötuba toimunud on, toetama ideede rakendamisel.

 Ahti Kaera,
MTÜ Kristus Igasse Kodusse juht

Artikkel:"Eesti kirik" /20.09.2020

Tätoveeringud – poolt ja vastu.

Lühendatult ajakirjast Teensmag. Mein glaube. Mein leben. 5. 2020.

Poolt:

Minu keha katavad tähed, mis meenutavad mulle minu lahkunud vanavanemaid.

Mul on kroon, mis  meelde tuletab, et olen taevase Isa armastatud kuningalaps.

Ma armastan väga muusikat ja sellepärast kannan enda kehal väikest noodivõtit.

Nähtavasti lasen  ma tulevikus veel mõned tätoveeringud teha.

Jah, minu keha on Püha Vaimu tempel ja ma hoolitsen selle eest. 

( 1Kr. 6:19  Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?)

Ma toitun tervislikult, teen sporti, ehin ennast, ka tätoveeringud on kaunistus, nagu fotoalbum, mida ma endaga kogu aeg kaasas kannan.

Tätoveeringud olid juba aastatuhandeid tagasi. Juba siis kandsid inimesed oma nahale nende jaoks tähtsaid märke. Enamasti olid need märgid, mis tähistasid kuuluvust mingisse gruppi või siis ilusümbolid. Seega ei ole tätoveeringud mingi uus leiutis. Ka esimesed kristlased ja ristirüütlid kandsid tätoveeringuid, et oma kuuluvust näidata, samuti aadlikud. Ja ka täna otsustavad inimesed, et nad lasevad teha tätoveeringu näitamaks kuuluvust, näitamaks – meie seisame ühe ja sama asja eest.

Aga see, et Jumal  ei taha, et me tätoveerime? On üks kirjakoht 3Ms. 19:28.  

Ärge lõigake oma ihusse surnumärki ja ärge tehke endile söövitatud kriimustusi! Mina olen Issand!

Nähtavasti oli tol ajal tavaline, et kui lähedane inimene suri, lasti ennast kohe

tätoveerida, et sellega lahkunuid austada. Selle vastu ütleb Jumal nõnda nagu on kirjas 3Ms. 19:28.

On õige, et tätoveering ei saa olla moeaksessuaar ja sellepärast saab seda teha alles 18+. Väga oluline on ka valida õige teostaja, et rõõm tehtust oleks pikaajaline ja et ei peaks hakkama nahapõletikuga võitlema. Aga nii tore on kui teised inimesed küsivad tätoveeringu kohta ja sa saad rääkida oma elust ja usust.

Vastu:

Kui Piiblisse vaadata siis kõigepealt hakkab silma  3Ms. 19:28. Siin seisab ju... Ärge tehke endale tätoveeringuid. Kontekstist aga selgub, et mitte tätoveering ei ole halb vaid see, et Iisrael samastub teiste rahvastega.  Aga rohkem ütleb mulle tätoveerimise vastu Mk. 7:18 j.  Ja tema ütles neile: „Kas teiegi olete mõistmatud? Kas te ei saa aru, et miski väljast inimesse tulev ei saa teda rüvetada, sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu ja tuleb jälle välja?” Sel viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud.  

Siin räägib Jeesus, et kõik toidud on puhtad. Ja ta nimetab väga lihtsa põhimõtte, miks see nii on. Mitte see mis meisse sisse läheb, vaid see mis meie südamest välja tuleb teeb meid roojaseks ja lahutab Jumalast. Ja sellega oleme nüüd küsimuse eest -  kuidas on lood minu südamega. Milleks ma vajan tätoveeringuid? Paulus ütleb 1Kr. 10:31  Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud -  tehke seda Jumala austamiseks!

 See kirjakoht jäi minu jaoks kõlama. Ma soovin tätoveeringut ju selleks, et see on huvitav, et ma olen iseteadlik, et olen teiste hulgas seeläbi tunnustatud. See ei ole üldse seotud tunnustuse otsimisega Jumala juures.

Aga mis räägib veel tätoveerimise vastu:

1.     Kui ma täna oma vanade särkide pilte vaatan, siis mõtlen, et kuidas mul sel ajal nii halb maitse võis olla. Selle taga on üks lihtne tõsiasi – meie maitse ajas muutub. See millega ma täna samastun on homme hoopis teine. Tätoveering on aastateks ja selle eemaldamine on hoopis kallim ja valusam, kui uue särgi ostmine.

2.     Mitte ainult maitse ei muutu, vaid ka nahk muutub ning sellega seoses muutuvad tätoveeringud ajapikku inetuks.

3.      Kui tätoveering sisaldab kristlikke sümboleid või lemmikkirjakohti siis ka need lemmikud muutuvad ajas meie jaoks. Ja kui Jeesus rääkis tema järel käimisest siis selleks ei olnud mitte sümbolid vaid isetu armastus teiste inimeste vastu Jh 13,35 

 Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te  üksteist armastate.”

4.     Ja viimane fakt. Mõnedes ( peamiselt islami) riikides on tätoveeringud keelatud. Mis saab, kui Jumal mind kunagi sellisele maale kutsub? Siis on tätoveering takistuseks, et neile Jeesusest rääkida.