Me
tähistame Endla tänava palvemaja 17. aastapäeva. See on märkimisväärne. See ei
ole pisikese tähendusega, et vennastekogudus sai taastatud ja Endla tänavale
sündis palvemaja.
Mul
on südames lugeda tänase kuulutuse aluseks Jumala Sõna 1 Jh 1:5-7
Ja
see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus,
ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid
käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses,
nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus üksteisega ning Jeesuse, tema
Poja veri puhastab meid kõigest patust.
Küsin
alguses ühe küsimuse, mille üle peaksime järele mõtlema.
Kui
palju me üldse mõtleme sellele, milline tähendus on meie sõnadel ja tegudel
nüüd ja igavikus?
Selle
jutluse algus on pärit Tartu öölaulupeolt. Läksime Ehaga, et osa saada sellest
ja rahvast oli ilmatuma palju. Mõtlesin seal, et kõige tähtsam kogemus sellest
laulupeost on, et Eesti rahvast on nii palju. Ja küsisin siis endamisi: „Jumal,
mida Sa tahad mulle siin õpetada?“ Mul oli seal palju tuttavaid ja omapäraseid
kohtumisi. Mu endised leerilapsed küsisid, millal saaks lapsi ristida.
Kummaline paik selliseks küsimiseks.
Mõningatega rääkisin ja meil oli hea osadus isekeskis.
Järgmine
päev oli imepärane. Küsisin endalt, kas see oli ikka öölaulupidude aeg, kust
meie vabadus sai tõuke. Äkki mulle meenus mu isa, kes 1948. aastal Patarei
vanglas olles hakkas kambris teistele vangidele õpetama seda laulu:
Valgus pea võidab pimeduse, õnneaeg
järgneb pisaraile, mure sul muutub
hõiskamiseks, okastest rada õndsuse teeks. See oli tema viimane laulutõlge enne vangistamist.
Kujutate
ette, vangid õppisid selle laulu ära. Aga kaua ei lastud neil laulda. Vangla
ülemad tulid sisse ja küsisid kurjalt, et kes siin laulab. Ta ei saanud ju
vastata, et meie laulame, see oleks olnud grupiviisiline vastuhakk ja lisanud
vangisoleku aega. Sellepärast ta ütles: „Mina laulan“ ja seletas sinna juurde,
et Paulus ja Siilas laulsid vangis olles, et mitte meelt heita. Mina olen
vangis ja laulan, et mitte meelt ära heita. Varsti viidi ta teise kambrisse.
Seal hakkas ta jälle neile laulu õpetama. Nii käis ta läbi palju kambreid,
õpetades neile üht lootuse laulu. Lõpuks saadeti ta kambrisse, kus olid
mõrtsukad. Nende keel oli teine ja enam ei saanud ta neile seda laulu õpetada.
Aga ta kuulutas neile Jumala sõna. Ja kui ta vangitappi viidi, siis selle
kambri ataman ütles, et kui me ühte laagrisse satume ja kui keegi sinu külge
sõrme pistab, siis ära tapan. See oli tema meelest kõige kangem lugupidamine.
Tuli
meelde üks naine, kes tuli kunagi 1960-ndatel aastatel vist, Tarvastusse. Ta
oli 1958 a. olnud poliitilise vangina Patarei vanglas ja seal lauldi veel laulu
„Valgus pea võidab pimeduse“.
Vabaks
laulmine on saanud ammu enne öölaulupidusid oma alguse ja minu isa on, tänu
Jumalale, tohtinud olla üks neist lauljatest kui ta õpetas vangidele lootuse
laulu. Sellel on igaviku tähendus. Sellepärast ma teile täna sellise küsimuse
esitasingi, milline on meie sõnade ja tegude tähendus siin ja igavikus. Kas me
ütleksime või teeksime midagi oma elus teisiti, kui me enne mõtleksime sellele
ja küsiksime endalt kas meie sõnadel ja tegudel on ka igavikus tähendus? Või
tõesti tajume tulevikku ainult
teoreetiliselt, et oleme kuulnud, et taevas peab olema ja ükskord me inimesed
peaks sinna pärale jõuame.
Mul
oli hiljuti eriline elamus, mu juurde tuli noor mees, et saaks ristitud ja leeritatud. Ta oli juba jõudnud doktori kraadini
geneetika alal. Rääkisime ususaladustest ja kui ma olin talle jutustanud
Jeesuse Kristuse ristisurmast meie eest, Tema ülestõusmisest ja igavesest
elust, siis korraga ta tunnistas, et seni nagu üksikud pusle tükid olid
äkitselt paika läinud. Ta oli mulle juba enne öelnud, et ta on täiesti
veendunud, et elu pärast surma on olemas. Aga nüüd hakkas ta tajuma tervikut.
Jeesuse ristisurm on igavikulise tähendusega.
Kas
me tõesti tajume seda tulevikku, et siinsed sõnad ja teod edasi elavad? Kas
teame, et see, mis meist järele jääb, hakkab ka igavikus välja paistma?
Korraga
tuleb mure. Äkki peame siis punastama, häbenema, kui igavikus sellele otsa
vaatame, mida me selles maailmas oleme teinud,. Mulle on tähtsaks saanud, et
võiksin elada nõnda, et ma ükskord igavikus ei peaks häbenema selle pärast, mis
ma kunagi ütelnud või mõtelnud olen. Ma ei taha ükskord häbeneda, sest siis
pole võimalik enam mitte midagi parandada.
Mis
takistab mind täna abi vastu võtmast? Kas on midagi, mis takistab?
Mis
on kaasaja kõige suuremaid probleeme? Ütlete, et kasvajad. Aga ma ütlen
teile -
stress on kaasaja suurim probleem. Enesele märkamatult oleme stressis.
See on tänapäeva kõige tõsisem haigus. Inimesed muutuvad jõuetuks, väsivad ära.
Otsitakse abi vitamiinidest, ravimitest ja sensitiividelt. Tõenäoliselt on
olemas jõuetuks tegevaid haigusi, aga meie mureks on salakaval stress. Korraga
ma küsin ise endalt, kas stress minus on ka patt? Ma olen mõtelnud tavaliselt,
et mingid teod on patt, aga stress? Vastan väga arglikult – vist küll. Selle
kohta üteldakse: oi, see on patu tagajärg. Nii et ikkagi patuga seotud. See on
midagi sellist, mille vastu võitlemiseks oleme ise liiga võimetud. Stressis
olles ei suudeta oma olukorda analüüsida ja õigesti hinnata.
Olen
näinud inimesi, kes on sügavas stressis. Nad ei taha seda tunnistada. Neid
suunatakse siis arsti juurde. Nad ütlevad, et nendel pole mitte midagi viga.
Aga tegelikult on nad jõuetud. Siin on see koht, kus me vajamegi Jeesust Kristust.
Ei ole sellest kasu, kui meile öeldakse, mõtle positiivselt, naerata, ära
muretse. Kas see on mõnda aidanud? Ma kahtlen. Naeratus tuleb hinge ja suule
ainult vabanenud lastel, ka stressist vabanenud lastel.
Olen
täna väga ränka läbi elanud hommikul Mustvee kirikus. Üks noor naine istus
pingis, pea alla painutatud. Ma ei tundnud teda esialgu ära. Aasta tagasi ma
ristisin ja leeritasin tema. Ta ema tuli käärkambrisse ja küsis, kas täna on
armulaud? Ma ütlesin: „Jah, kui sa soovid, siis on täna kindlasti armulaud“.
See noor inimene ei jaksanud liturgia ajal püsti tõusta. Kui tuli armulauale
tulek ja ta pingist välja tuli, siis ta pidi kukkuma. Siimon läks teda toetama.
Ema ühelt poolt ja Siimon teiselt poolt toetasid teda. Ma mõistsin, et ainult
Jeesus võib seda inimest aidata. Olen ta looga tuttav. Mõni aeg tagasi tuli ta
ema minu juurde, oli meeleheitel. Ta oli 80 % töövõimetu arstide hinnangul,
korduvalt olnud psühhoneuroloogia haiglas. Ütles, et ravi ega elektrišokid ei
ole teda aidanud, ta kardab neid meeleheitlikult. „Ma tahan vabaks saada!“
Algas
suur võitlus tema pärast ja Kristus oli võitja. Nüüd on ta tütrel samad
haigusnähtused. Aga kui see tütar oli armulaua vastu võtnud, siis ta tõstis pea
üles ja jaksas.
„Jeesus,
ainult Sina suudad, Sinu ihu ja Sinu veri teeb ta tugevaks ja vabastab ta
kõigest rõhumisest“.
Kui
jumalateenistus lõppes, astus ta ise ja keegi ei pidanud teda toetama. Jätan
kogudusega alati kättpidi jumalaga. Kallistasin teda ja ütlesin, et ainult
Jeesus suudab teda aidata.
Siin
ma siis inimesena olen! Häbenen tunnistada, et minuga on midagi korrast ära.
Mingi stress, mis põhjustab väsimuse. Teen naeratuse näole, aga kui sageli on
see tehtud naeratus. Hing on ometi haige. Kas oled tundnud seda, et su hing on
mõnikord haige ka siis, kui sa väliselt suudad naeratada? Kui palge ära pöörad,
siis see naeratus kaob. Olen ikka küsinud, mis on mul viga, et rõõmu pole
piisavalt ja loomulik hoiak on sageli õlad längus otsekui koorma all.
Ma
küsin sinult, kas sinu hing ei ole haige? Kas võid praegu Jumala ees öelda, et
mu hing ei ole haige? Ja mitte midagi ei jää kripeldama? See, kui me hing on
haige, on tihti saladus, mida me ei julge avaldada. Ent Jeesus näeb ju. Tema
ees me ei saa kavaldada ja Temal on meelevald muuta sinu olukord. Tema vere
hind vabastab. Lugesin tänast loosungiraamatu 3. teksti eriti rõhutades: „Jeesus aita, et ka mind lunastaks Su vere
hind“.
Meil
ei ole muud võimalust. Jeesuse veri lunastab. Ta ei saa meid aidata, kui mina,
kui sina ei palu seda Temalt. Kui sa ei anna enese lunastamiseks Talle
meelevalda. Alles siis saad välja tulla sellest kohutavast august, kui Tema
sind lunastab.
Olen
küsinud, millal tuleb muutus meie rahva ellu? Muutus algab aga sealt, kui
ristiinimesed hakkavad muutuma. Kas mina ka? Kas sina ka?
Ärgu
keegi saagu pahaseks, mida sa ometi räägid? Me oleme ju kõik usklikud inimesed.
Meiega on kõik korras!
Ega
ma asjata pannud teie ette küsimuse, kui palju me mõtleme sellele, kui palju on
tähendust meie sõnadel ja tegudel igavikus.
Tuleb
ehmatus peale. Me oleme usklikud inimesed, aga kus on usu vägi, kus on seda
väge näha? Kui Jeesus rääkis, siis Tema sõnadel oli vägi, mis inimesi puudutas.
Mõtelgem Samaaria naisele Sühhari kaevu ääres ja paljudele teistele juhtudele.
See vägi ilmnes ka Jeesuse jüngritel ja Paulusel ja on olnud läbi aegade
mitmetel Sõna kuulutajatel. Aga kas see vägi võiks avalduda ka täna meie kaudu?
Nüüd
läheme siit ära ja ütleme, jah, me kuulsime Jumala Sõna. Kas sellega on kriips
alla tõmmatud? Ei ole.
See
on pannud mind järele mõtlema ja seepärast olen suure mure ja südamevaluga siia
tulnud. Lugesin – Jeesuse veri on puhastanud meid kõigest patust. Oi, kuidas ma
tahaksin puhtaks saada! Kas teist keegi on täiesti puhas? Siis tõstke käsi üles
ja ütelge, ma olen täiesti puhas, minuga on kõik täiesti korras.
Kui
te seisate, siis vaadake et te ei lange. Jumala palge ees oleme kõik
ühesugused. Seepärast palume: „Jeesus aita, et ka mind lunastaks su vere hind!“
Palve:
Armas Jeesus! Me täname Sind, et Sa meid kõiki näed. Me oleme kõik erisugused
ja võib olla oleme mõtelnud, et oleme väga pühad ja väga head inimesed. Täna
oled sa meid kõiki ühesuguseks teinud. Meist igaüks vajab, et Sinu lunastus Su
valatud vere kaudu meilegi osaks saab. Siin me oleme. Anna meile me patud
andeks ja meie stress, millest me mitte kuidagi moodi inimlikult üle ei saa.
Ainult Sina suudad selle meilt võtta ja anda meie südamesse sellise rõõmu, mis
meist välja hakkab pulbitsema. Et inimesed, kes meiega kokku puutuvad, küsivad
siiralt: „Rääkige meile, kuidas te saate nii rõõmsad olla selles masendavas
maailmas?“ Jeesus, anna et me oleksime valmis tunnistust andma Sinu väest,
mille osaliseks meist igaüks on saanud!
Aamen.
25. augustil 2013.a.