Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.


3.1.13

MEIE IGAPÄEVANE HÜLJES ANNA MEILE TÄNAPÄEV


Kuulutustöö arktilistes piirkondades
Kuidas tõlkida Meie Isa palvet keeltesse ja maailma, kus ei tunta ei teravilja, puid ja vilju, ei kitsi, veiseid ega lambaid? Arktiliste piirkondade elu erineb olulisel määral maailma teiste piirkondade elukorraldusest. Meil on paljugi ühist eluga Tansaanias, Surinaamis ja Nikaraaguas. Inimesed elavad külades koos, nad toituvad ümbruskonna põldudel kasvavast, liha saadakse, kui tapetakse koduloomi, sigu, lambaid, veiseid, kanu. Muidugi kasvavad Surinaamis teised taimed ja viljad, kui meil ja üks veis erineb sellest, keda me kohtame Costa Ricas ja USA-s. Siiski põhimõtteliselt me tunneme seda elukeskkonda.
Arktilistes piirkondades, milleks vennastekogudusel on Gröönimaa, Labrador ja Alaska, on hoopis teised harjumused ja elamise vormid. Just maailma suurima saare, Gröönimaa elanikud ei võtnud meie elufilosoofiat pea üldse omaks. Inuitide, Gröönimaa põliselanike keeles on mitmeid sõnu hüljeste, vaalade ja kalade ning jäävarjundite kohta, aga puuduvad täielikult sõnad teravilja, leiva, koduloomade kohta, mis meile ja piibli maailmas tuttavad. Sealse rahva igapäevane toidus on hülged ja sellepärast tõlkisid misjonärid palveteksti nõnda: meie igapäevane hüljes anna meile tänapäev.
Arktiliste piirkondade misjonitöö erines juba algusest peale teistest piirkondadest üsna palju. Theodor Bechler on selle piirkonna töö mõned raskused ja probleemid vennaste kogemustele toetudes kokku võtnud. Kolm põhilist probleemideringi olid: misjonijaamade ülevalpidamine, ühendusteed ja asustus.
Misjonijaamade  ülevalpidamine
Kui Christian Davidi käest küsiti Kopenhaagenis, kuidas tema ja vennad ennast Gröönimaal elatada mõtlevad. Ta vastas: „Oma kätetöö ja Jumala õnnistusega.“ Nad tahtsid põllupidamisega tegeleda, teadmata, et sealne pinnas on pea täielikult kaljune. Nad plaanisid endale seal maja ehitada, aga ülem kammerhärra ütles, et seal ei ole üldse puitu, et midagi ehitada. Siis arvas Christian David, et nad kaevavad ennast pinnasesse. Seepeale ütles kammerhärra, et seda te ei pea tegema. Võtke puitu ja ehitage endale üks maja ja andis neile 50 taalrit.
Christian David ja sugulasd Christian ja Matthäus Stach läksid sinisilmsetena 1733. aastal Gröönimaale. Nad ei teadnud mis neid ees ootab – viljatu,  ilma puudeta maastik, väga väheste jahiloomadega. Üle 90 protsendi saarest oli kaetud jääga. Inuitid elasid suvel loomanahkadest telkides ja talvel pinnasest valmistatud kitsastes, vähese õhuga onnides. Nad toitusid peamiselt lihast. Enamasti püüti merest hülgeid vahel ka vaalasid ja kalu. Maismaal oli üksikuid põhjapõtru ja muskusveiseid. Misjonärid ei olnud nii osavad kütid ja kalastajad nagu pärismaalased seda olid. Muud toiduained ja kaubad – teravili, tangud, suhkur, kohvi, tee, tubakas, jm pidi toodama väljast. Hiljem toodi ka terved hooned ja kogudusesaalid laevadega kohale, kus nad siis uuesti üles ehitati. Ka süsi toodi väljast, kuna kohapeal puudus vajaminev küttematerjal. Misjonijaam arktikas oli alati kulukas ettevõtmine võrreldes soojemate piirkondadega.


Ühendusteed
Kui keegi soovis Gröönimaal ühest kohast teise minna siis pidi ta selleks paati kasutama. Jahipidamiseks kasutati kajakke. Kõiki teisi sõite tehti umiakidega (mis  on suuremad, hülgenahast valmistatud paadid). Neid suuremaid paate kasutasid ka misjonärid. Sõit selliste paatidega jäämägede vahel oli väga ohtlik. Mitte kõik kohalikud ei tulnud  jahilt tagasi. Surmajuhtumeid oli ka misjonäride hulgas.
Ühendus Euroopaga oli suvel ja väga lühikese aja jooksul, juulis, augustis. See oli alati suur rõõm, kui misjonijaama juurde ilmus suur purjekas. Uudised kodustelt ja vajaminev kogu järgmiseks talveks. Paari päeva jooksul, mil laev ankrus oli, pidid kirjad loetud olema ja vastused kirjutatud. Proviant tuli maale tuua ja panipaikadesse jagada. Oli ka aastaid, mil laev ei tulnud, seda eriti Napoleoni sõdade ajal 1808-1812. See tähendas misjonäridele kibedat nälga, mil söödi adru ja karpe ning püüti kotkaid tulistada. Hiljem püüti ka kahe aasta varustus korraga saata, et elu ei sõltuks nõnda palju laeva mittetulemisest.
Asustus
Gröönimaa on 6 korda suurem kui Saksamaa, aga seal elab täna 55 000 inimest. Asustatud on rannikud. Elatakse suurte peredena 5-15 inimest koos oma jahi, püügi piirkonnas. Kui saak väheneb, liigutakse teise kohta. Külastused ja suuremad rahvakogunemised olid haruldased, sest kohalikud tingimused ei võimaldanud seda. Misjonärid, kes 1733 aastal saabusid, tahtsid siin Herrnhut´ile ja teistele misjonipiirkondadele iseloomulikke asundusi rajada. Sellepärast julgustasid nad kohalikke misjonijaama lähedusse asuma, et neid õpetada ja jumalateenistusi pidada. Sageli tõi see aga kaasa halvema olukorra. Paljud pered ei suutnud ennast enam toita ja muutusid majanduslikult misjonäridest sõltuvaks. Peale selle tõid eurooplased kaasa haigusi, mis lõpetasid paljude inuitide elu.
Pärismaalaste koondamine misjonijaamade ümbrusesse oli vastuolus taanlaste poliitikaga, kes olid huvitatud, et inuitid elaksid rannikul hajutatult ning varustaksid ennast ise ja tooksid üleliigsed karusnahad, rasva ja liha taani ülesostjatele. Hiljem said ka misjonärid oma valearvestusest aru ja alustasid 19 saj II poolel uute jaamade (Umanak, Igdlorpait) ja välipostide moodustamist, et jääda inuitide juurde. Siiski ei saa suurtest rahvahulkadest siinses misjonitöös rääkida, sest liikmete arv ei ületanud kunagi 2000. Ka see on üks erisus võrreldes misjonitööga soojades piirkondades.
Niels Gärtner. Herrnhuter Bote, 12/2012.